Ühe poolmüstiku sammukajas Toomele kogunedes

Sel aastal – ja õigusega – tahetakse tasa teha seda, mis nõukogude olevikus tegemata jäi. Uku Masingu 100. sünniaastapäeva tähistades on ürituste ring, mille ühiseks eesmärgiks ikka Masingust mõelda, tõesti lai.
«Ülikool peab auasjaks oma kunagise noorima professori mitmekülgse loomingu ja filosoofia meenutamist,» rõhutas kalendrisügise algusesse seatud teaduskonverentsi «Uku Masing 100» üks peakorraldajaid, kirjandusteooria dotsent Arne Merilai.
Tartu Tähtvere vaimuhiiglaseks nimetatud teoloogi, luuletaja, folkloristi ja polügloti Uku Masingu talendi austajaid (või vähemalt sellest huvitatuid) jagus kunagise Tartu toomkiriku kooriruumi, tänasesse ülikooli ajaloomuuseumi valgesse saali hommikust hiliste õhtutundideni. Nõnda, et kohati oli istekohtagi raske leida.
Ei tea, kas kunagi ka Uku enda loengus seda ette tuli, küll aga näiteks tema õpilase teoloogiadoktor Toomas Pauli auditoorium ei mahtunud alati etteantud ruumi. Dr Paulil oli ka sel konverentsil au esik­ettekanne pidada. Masingust Piibli tõlkijana kõnelema asudes nimetas Paul ennast soojendusbändiks, mis katab aja enne, «kui tõsiseks läheb». Tõsiseks läks siiski juba Pauli ettekandega.

Intuitsiooni ülistus
Lisaväärtuseks, nn kirsiks kreemikoogil, oli õhustik, mille aitasid luua inimesed. Mitte üksnes ettekandjad, vaid ka auditoorium laiemalt. Loomulikult ennekõike Masingu kaasaegsed, õpilased. Aga ka need, kes Masingut isiklikult ei tunne, ent vähemal või rohkemal määral tema jalajälgedes astuvad. Ja need, kes on palju teinud, et Masingu äärmiselt laia loomingut publitseerida ja mitmekülgset isiksust tutvustada.
Saalis istus Masingu kolleegium eesotsas Hando Runneli, Kalle Kasemaa ja Urmas Nõmmikuga. Teiste seas oli filmimees Vallo Kepp, kelle filmitriloogia «Uku Masingu maastikud» aitab Masingut avada. Kohvipauside ajal sagis ringi hulk endisi ja praegusi (teoloogia)üliõpilasi, kelle akadeemilise kursi valikul suur osa (vähemalt kaudselt) Masingul.
Dr Arne Hiob, kellelt pärineb kandvam Masingu monograafiline uurimus, mis on vormunud 2000. a kaitstud doktoridissertatsiooniks «Uku Masingu religioonifilosoofia põhi­jooned», tutvustas Masingu seost Martin Lutheri ning Karl Barthiga.

Ainukordse nägemine
Arne Hiob kinnitas, et Uku Masingu meelest viib vaid intuitsioon tõelisusele lähemale. Masing, iseloomustades ennast poolmüstikuna, seob usu intuitsiooniga ja leiab, et inimese «terve mõistus» on tegelikult maailma moonutamine. ArneHiobi kinnitusel väitis seda põhimõtteliselt ka Martin Luther, kes ütles, et õndsaks ei saa tegude läbi ja abil. Aga õiged teod sünnivad iseenesest, kui on õige hoiak.
Mõistagi ei lähtutud Masingu «lahkamisel» vaid teoloogilistest paradigmadest, käsitlemist leidsid ka filoloogilised, psühholoogilised ning üldkultuurilised aspektid. Üles astusid oma ala parimad.
Masingu osaks sai olla kitseks kahe (või enama) heinakuhja vahel. Või prohvetiks, kes pole kuulus omal maal, vähemalt omas ajas. On üldräägitud, et teoloogina oli tal teatav eriseisund. Tema andunud õpilasi on tagantjärele isegi põhjakõrbenud pajatäieks ristitud. Luuletajana on ta (postuumselt) saamas küll kõige kogukamaks trükitud  produktsiooniga eesti poeediks. Hoolimata sellest, et tema omapärane keelekasutus oli paljudele juba 1930ndatel pinnuks silmas.
«Ainukordse nägemine on peamine. Kui inimene tõesti seda näeb, siis see, mis ta teeb, on ka ainukordne,» ütles Masing kord ise. Päev Toomel kinnitas, et seda too enda sõnul poolmüstik tõesti suutis.

Liina Raudvassar