Tunne iseennast

Tormipühapäeva hommikul enne jumalateenistust kuulasin raadiost Pärnu maavanema üleskutset: keegi ärgu kodust välja mingu või kui, siis ainult evakueerumiseks! Kas minna kirikusse või mitte? Kas pidada jumalateenistust? Ja kui, siis kellele? Siiski oli kirikus poolsada inimest. Kas nad polnud tormist ja maavanema üleskutsest kuulnud?
Sageli on arutatud, mis võiks olla põhjuseks kirikusse minna või minemata jätta. Kas torm ja katastroof sobib õigustusena mõlemal puhul? Kindlasti sõltub see olukorrast. Siiski paneb õnnetus inimest käituma teisiti kui tavaliselt, isegi ootamatult. Rutiini alt, mis on minema pühitud, pääseb nähtavale hoopis teine inimene.
Keset loodusjõudude ja ühiskonna kaost osutub mõni marodööriks ja riisujaks, teine aitajaks ja päästjaks. Viimaseid on õnneks palju rohkem. See näitab inimese sügavamat loomust – headust ja armastust. Nii nagu Jumal on tahtnud inimest näha. Ka side Jumalaga muutub taas elavaks ja kirik saab paigaks, mis sümboliseerib lootust ja elu.
Nii oli see Eesti taasiseseisvumise aastatel, nii oli see parvlaev Estonia huku järel. Samuti nüüd seoses Aasia katastroofiga ja meid tabanud tormiga. Taas on elustunud eestpalve, kirikutes mälestatakse hukkunuid, viiakse läbi korjandusi, ulatatakse abistav käsi. Kogu ühiskond on häälestatud headuse lainele. Inimeste kannatlikkus, lootus ja heatahtlikkus on pandud proovile. Ja ime küll, eestlane polegi nii enesekeskne ja küüniline, nagu on arvatud. Võimalik, et ta pole isegi nii usuvõõras. Olen seda positiivset võinud oma elu rasketel hetkedel kogeda.
Kui hädad meid ka otseselt ei puuduta, annavad need ometi võimaluse enesehinnanguks. Kui abivalmis või osavõtmatud me oleme? Kas jätkuks meil jõudu kaotusi taluda? Kellele või millele me neis olukordades loodame? Kas oleme keset argipäeva ja rahulolu valmis asjadeks, millega me toime ei tule? Meelde on jäänud ühe reporteri tõdemus, mille sarnaseid olen viimasel ajal pressis veel kohanud: «Jah, meile on meelde tuletatud, et on jõude, mille vastu me ei saa!»
Inimese enesekindluse ja kõikvõimsuse müüt on taas löönud kõikuma. Kindlasti mitte selleks, et inimest alavääristada, vaid et saaks selgemaks tema tõeline, asjadest ja oludest sõltumatu väärtus.
Sõpra tunned hädas, ütleb vanarahvas. Kas meil on neid sõpru? Kas kõlbame selleks ise? Kas leiame Jumalas sõbra ka siis, kui ükski inimene ei suuda ega oska aidata? Need on paratamatult saabuvad olukorrad ja küsimused, sest meil pole meelevalda maailma ja elu üle. Julgus toetuda Jumalale annab hingejõu toime tulla – ka sõbraks olemise raske rolliga.
Väidetavalt ei murdnud viimane torm kuigi palju metsa, lükkas lihtsalt puud ümber. Nimelt sellised, millel puudus tugev juur. Nii on ka juurdumisega Jumalas. Aidaku elu rasked sündmused meie usujuuri sügavamale ja laiemale sirutada. Vanad kreeklased soovitasid inimesel iseennast tundma õppida. See pole lihtne ülesanne. Üks valus õppetund selles vallas on meie rahvale taas osaks saanud. Nüüd ei peaks me kerge südamega jääma ootama järgmist, vaid rakendama igas päevas seda head, mille oleme endas avastanud. On ju igas päevas ja inimsuhetes piisavalt torme, uputusi ja maavärinaid. Inimestele, kes neis hukkumas, pole need sugugi tormiks veeklaasis. Iga konflikt, ebaõiglus ja hoolimatus annab samu tagajärgi. Tänavalapsed, kodutud, narkomaanid – need on meie eluhoiakute igapäevane katastroofiline tulemus.
Tormi põhjustatud kaotuste hulka alles loetakse kokku. Seda on sadu miljoneid kroone. Kas me midagi võitsime? Kindlasti siis, kui leiame endas, oma kirikus ja ühiskonnas inimesi, kes on saanud paremaks, kelle läbi terveneb maailm. Äkki see tulupool ületab kahjud?