Tühi lipukandur

Ringsõidul läksin sünnikülas vaatama tühjana seisvat maja. Ma polnud siin kaua käinud. Koht olla müüdud ja edasi müüdud. Õues, kus kord naabrilastega jooksime, takistas mind kõhuni kasvanud rohi. Kõrvalhoone oli sisse langenud. Aga silma jäi vana lipukandur seinal, mingi toru. Imestasin, et see siin oli. Võib-olla oli siin korra või kaks lippki olnud. Kui see kuum vaimustus oli.
Seisin viivu: päikesepaiste, üleval kohises kodumaa õhk. Nagu ka see riik oleks maha jäätud – nii ma mõtlesin. See oli mõni kilomeeter Mandri-Eesti keskpunktist. Naabripere rääkis, et kavatsevad sügisest Soome asuda. Natuke kõhe tunne tuli sisse. Rein Taagepera kõneles raadios: kas see on ikka õige, et meil on üks väiksevõitu suurlinn Revaalia ja tagala, kuhu välja sõidetakse.
Toiduainete hinnad olevat tõusnud aastaga kolmandiku võrra. Eurosaadik Ivari Padar ütles raadios, et istume Eestis kullahunniku otsas: meil on põllumaad ja palju magedat vett, mida paljudes riikides ei ole. Kas meieaegsed inimesed aga näevad seda aega, et põllumajandustoodangu eest hakatakse väärilist hinda maksma? Praegu pidi saama põllumees saaduste müügihinnast ainult 24%. Vähesed allesjäänud külaelanikud olid nostalgialainel: et oh kui pikk oli külas lehmade rivi, kui need vaktsineerimiseks kokku toodi. Nüüd ühte-kahte lehma enam tee ääres ei näe.
Kirikukogus toimus pingeline arutlus ja hääletus usuteaduse instituudi tuleviku üle.Vaid ühe häälega (22:21), võib öelda juhuse läbi, jäi UI veel püsima. Võib-olla oli selles oma osa ka lõigul, et uus usukool sooviti asutada «väljaspool Tallinna linna», mis kirjas alternatiiveelnõus.
Tuim tüdimus on, et räägime mis me räägime, ega sellest ju midagi muutu. Protsessid toimuvad ikka omasoodu. Ei hakka keegi homme Tallinna vähendama ja maaelu elavdama.
Urmas Nagel kirjutab 22. juuni kirikulehes: «21. sajand seisab silmitsi tõsiste küsimustega. Homset ei tea ju keegi.» Tõesti seisab silmitsi tõsiste küsimustega. Koolis nägin ise, et 1991/1992 oli vahe sees nagu noaga lõigatud. 1992 ja hiljem sündinuid oli palju vähem.
Kui rahvastiku vähenemine hüperbooli läheb (kiiresti allapoole), siis mis suudab rahva kao august välja tuua? Ei veena see, et 2010. aastal suri ainult seitse inimest rohkem kui sündis. Me väheneme – tasapisi, aga järjekindlalt.
30. augusti hommikul kuulsin raadiost, et ei leita enam töötegijaid lihtsamate tööde peale. Kui töötukassast helistatakse, kas tööd tahad, siis ta peab koera jalutama või tal hambad valutavad. Või tagatipuks läheb perearsti juurde ja nurub tõendit, et ta ei saa tööle minna, sest selg ikka vahetevahel valutab. Kui pikka aega on harjutatud, et tööd ei ole ja tööd ei tule, siis see peab ju ükskord külge jääma.

Rannar Susi,
kirikuvanem, kirikukogu saadik