Toimetuse postist – Mõtteid ühiskondlikust leppest

Ühiskondliku leppe lisas on märgitud, et lepe võimaldab avaldada arvamust igal Eesti inimesel, kui ta seda ainult soovib. Leppe teksti lugedes tekkis mul selleks soov.
Kõne all olev lepe on põhiseaduse järel teine laia toetuse saanud dokument, mis loodud ühiskonna heaolu saavutamiseks. Sellest lähtuvalt ei tohiks leppes puududa viide Jumalale ja tema õnnistusele. Leppele alla kirjutanud soovivad arendada Eesti riiki kõigi tema elanike hüvanguks, pidades esmatähtsaks eesti kultuuri ja rahva kestmist ning elujõudu. Minu arvates ei ole rahvuse elujõu kestmine ilma Jumala osaluse ja temaga arvestamata võimalik. Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone ütles oma kõnes leppe allkirjastamisel elukogemuslikult: «Inimene külvab ja inimene lõikab, aga Jumal laseb kasvada.»
Jumalast mööda vaadates ei ole leppes püstitatud eesmärkideni võimalik jõuda. Ilma tema õnnistuseta oleks inimeste tööd-tegemised võrreldavad sõelaga vee kandmisega. Kes tahaks nii rumal olla?
Prantsuse lendur-kirjanik A. de Saint-Exupéry kirjutab elutargalt: «Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.» Ka Eesti Vabariigi hümnis laulame: «Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa.»
Leppe lapsi ja haridust puudutavas osas on rõhutatud, et suurendatakse võimalusi laste kehaliseks kasvatuseks. Kahjuks ei leia leppes äramärkimist vajadus suurendada võimalusi laste usuliseks õpetamiseks ning selle kaudu kõlbeliseks kasvatamiseks Euroopa kristliku kultuuriruumi traditsioonide alusel.
Need ei ole sugugi teisejärgulised küsimused, millest ühiskondlikus leppes kavandatud eesmärkide seadmisel mööda minna võiks.
Helmut Mõtsnik
Viljandist