Toimetuse postist. Aga tänud?

Jumalakartlikud inimesed pöörduvad palvetes Jumala poole. Palutakse tervise, pereõnne, sõprade pärast. Ja et õnnetused ei riivaks kedagi. Suud sosistavad kõige siiramaid sõnu, mõnel ilmub pisar palgele…
Palved, palved! Täna ja homme. Nendes on lootusi eluks, mis toob õnne, rahu.
Aga üht asja olen mõelnud: palvetatakse aina, aga kui paljud on Jumalat tänanud? Et elu on kulgenud õnnelikku rada. Jah, aga tänud? Mõistsin seda hiljuti, et paljudele ei tule tänu meelde. Nagu iseenesest arvatakse, et peab alati palvetega midagi saama. Kuid iseendast anda, tänada – see ei tule mõttessegi.
Kui ma sellest hiljuti ühe vanainimesega rääkisin, oli ta algul nagu pisut ehmunudki, et pole Jumalat kordagi tänanud. Ta jäi mõttesse. Minu märkus-soov nähtavasti jõudis temani.

Enda Naaber