Toimetuse postist

Kristlased teevad / ei tee poliitikat
Kes ei oleks kuulnud ütlust «ma poliitikat ei tee»? Seda on enda kohta lausunud ka paljud eesti kristlased. Ent ometi: juba eestlaseks jäämine üleilmastumise ajajärgul ja kristlaseks jäämine sekulaar­ses maailmas on poliitiline seisukohavõtt!
Need ligi 50 aastat, mil Eesti oli poliitiliselt ära lõigatud rahvusvahelisest suhtlemisest, oli paljudel väliseestlastel ometi võimalus maailmafoorumil rõhutada, et nad on Eestist pärit kristlased.
Baptistide Maailmaliidus (World Baptist Alliance) jäi Eesti liikmelisus püsima ja eestlased kasutasid juhust üle aasta korraldatavatel ülemaailmsetel konverentsidel osalemiseks. Nii käidi Kopenhaagenis 1947 ja Londonis 1955. Londoni kongressiraamatus leidub esindatud riikide loetelus ka Eesti koos ametlike delegaatide arvuga 1, kelleks oli pastor Karl Kaups, omaaegne Eesti Vabariigi Riigikogu liige. Aga ega nn vabakirikutel polnud tugevaid välispoliitika tegijaid, kes oleksid iga hinna eest pressinud Eesti nime trükipoognatesse või rahvuslipu kuhugi masti.
Tugevam oli sellise poliitika poolest E.E.L.K. Kui hilisem peapiiskop Konrad Veem Stockholmist käis ametlikult luteri usu kiriku maailmakongressil Keenias Nairobis 1980, tegid nõukogude võimud demarši Eesti väljaheitmiseks sellest organisatsioonist. Kuid see katse jooksis liiva.
Ka meie õigeusu kirik tõmmati poliitilisse konflikti. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik allus Konstantinoopoli patriarhile ja Nõukogude okupatsiooni tulekul põgenesid kirikuisandad koos kiriku õigustega Rootsi, jätkates esindatust seal. Moskva aga allutas Eestisse jäänud kiriku ja kogudused oma patriarhaadi alla – nii tekkiski kirikutüli vabariigi taastamisel 1991.
Nagu näha, on eestlus ja kristlus meie kõigi ja igaühe asi!
Aarand Roos,
Eesti Kristlikud
Demokraadid