Toimetuse kirjakast

Surnute Jumal?
Seda, kas surnutel ei ole Jumalat, arutas artikkel 17. aprilli Eesti Kirikus. Küsimusele pole raske vastata, kui inimese usk toetub Jumala sõna kindlale alusele.
Et Jumal pole surnute, vaid elavate Jumal, seisab mustvalgelt pühakirjas: Mt 22:32; Mk 12:27; Lk 20:38. Nende salmide kontekstist on näha, et Jeesus pidas silmas surnute ülestõusmist. Tähendab, Aabraham, Iisak ja Jaakob on praegu küll surnud, aga Jeesus mõtles tulevikule, mil nad ärkavad taas ellu.
Ent miks pole Jumal surnute Jumal? Üks algtõdesid on, et surnud pole teadvusel. Nad on täielikus meelemärkusetuse seisundis, otsekui sügavas unenägudeta unes. Nad ei tea ega tunne midagi (Kg 9:5,10). Nad ei kiida Jumalat (Ps 115:17).
Üks vagamaid Juuda kuningaid oli Joosija, kellele Jumal tõotas (2Aj 34:28): «Vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale ja selle elanikele.» Surnud ei näe elavate maailma.
Inimesel on vaim, mis naaseb elu lõpul Jumala juurde, kuid see ei ole teadvuslik, mõtlev inimene ise. Surnul pole mõtteid ega teadvust. Seda vaimu on võrreldud arvuti tarkvaraga, mis toimib siis, kui on sisestatud füüsilisse või vaimulikku kehasse. See vaim annab inimesele mõistuse (1Kr 2:11; Ii 32:8).
Et vaim on ainus, mis inimesest olemuslikult säilib, on sellesse ilmselt kodeeritud ka tema isikutunnused ning elu jooksul kasvatatud iseloom, omandatud kogemused ja mälu, mis talle ülestõusmisel tagastatakse, nii et ülestõusnu osutub surnuga identseks isikuks.
Jeesus hüüdis ristipuul surres (Lk 23:46): «Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!» Kui ta oli üles tõusnud, ilmus ta Maar­ja Magdaleenale ja keelas end puudutamast, sest ta polevat veel läinud üles Isa juurde (Jh 20:17).
Ilmselt läks Jeesus seejärel sinna viivuks ajaks ennast esitama nn kõigutusohvrina (3Ms 23:10–11). Tulnud tagasi, laskis ta end puudutada (Mt 28:9; Jh 20:27). Kuid et tema vaim oli suremisest kuni ülestõusmiseni Isa juures taevas, ei või seda vaimu samastada elusolendi endaga. Kristuse vaim ei olnud Kristus.
Inimese vaim vajab elamiseks keha. Jeesuse keha polnud veel hakanud lagunema, kui ta ärkas ellu, ja vaim tagastati endisesse kehasse, mis muudeti surematuks (nagu 1Kr 15:52).
Laip laguneb ja võib aja jooksul hajuda aatomiteks ja molekulideks või põlemisel gaasistuda ja tuhastuda. Surnu keha lakkab olemast, kuid tema vaim asub piltlikult öeldes Jumala arhiivis. Seega Jeesuse ütlus, et Jumal pole surnute Jumal, on sügavalt mõttekas. Kuna surnut kui isikut pole enam olemas, on mõttetu rääkida mitteeksisteeriva olendi või asja Jumalast.
Jumal näeb tulevikku, mil ta inimese vaimu kaudu sellesama isiku uuesti «kokku paneb». Ta annab temale uue keha ja kui oleme taas olemas, on ta jälle meie Jumal.
Leo Kaagjärv