Toimetuse kirjakast

Inimese elu vaevad ja rõõmud
Mis on vanadus? Enamasti haigused ja nõtrus. Mälestused noorusest, hirm surma ees. Me kadestame suure pensioniga vanureid, kes saavad lubada endale välisreise, kes püüavad olla veel noored. Kuid mälu pole enam nii hea kui varem. On jäänud tühjus, mida püütakse täita kondamisega mööda maailma. Ja ikkagi on see põgenemine üksinduse eest, surma eest. Kuid paratamatult oleme lõpuks hauas või krematooriumis.
Kas on olnud mingi tähendus meie elul? Kas on olnud siht, ülesanne? Enamasti töötame, sest peab elama, toitma ennast ja perekonda. Kas aga peab? Kord olime kütid ja korilased, ei olnud töölkäimist, kuid ikkagi pidime tapma, et kõhtu täita. Maaharimisega hakkasime talumeesteks, kündsime, külvasime, kogusime saaki. Pered olid suured ja mees perekonna pea.
Soomeugrilastel on ikka olnud naine ja mees võrdne, aga nüüdsel ajal on kõige koledamad vägivallajuhtumid perekonnas. Põhjarahvastel on kalduvus ennast surnuks juua, meie oleme veel vastu pidanud ning säilime, kuigi ei viitsi sünnitada, kaebleme, et iivet pole.
Kui kõik oleksid meil ülikooliharidusega, oleksid haritlased, kui kõike rutiinset teeksid robotid, ehk siis oleks enamik rahul. Kas kõik üldse oleksid võimelised lõpetama ülikooli? Vaimse taseme erinevused on suured ja ei puudu meil ka alaarenenud, rääkimata üha rohkem psüühiliste häirete all kannatavaist inimestest.
Paarkümmend aastat tagasi lauldi kiidulaulu taludele, loodeti, et maa hakkab õitsema ja talud koos sellega. Nüüd on kriis, maaelu kiratseb ja tahetakse kergema elu peale. Kus rohkem makstakse ja kus rohkem vaba aega. Jah, talus on piiramatu tööaeg ja loomad nõuavad hooldamist. Hooldamist aasta läbi. Aga kas poeleti taga müüja olla on parem? Hommikust õhtuni rutiinne töö, palka vähe.
Iga uus valitsus lubab paremat elu, arengut, majanduskasvu ja rahva heaolu. Aga maailmas kasvavad hädad. Kui meie provintsis siin veel pole nälga ega sõda, siis võime ainult saatust tänada. Ei keegi tea, mis saab kümne aasta pärast, rääkimata sajast. Kõik muutub aina kiiremini. Tehnoloogia muutub, rahvaarv maailmas kasvab, ennustatakse kollapsit. Meil ei jää muud üle, kui oodata, oodata, et me ei hukku, teha selleks kõik, mis meie võimuses. Aga kas on midagi üldse meie võimuses?
Ikkagi murravad sisse igapäevased mured, rutiinne elu tapab, kuid elama peab. Aga kas peab? Äkki on inimkonnal juba ammugi surmahaigus? Ja päästaks ainult enesetapp … Kuid ka surmahaige ikkagi loodab, et juhtub ime.
Jaan Tooming

Tänukiri
Lugupeetud ja armastatud karskusliidu esimees Lauri Beekman ja kõik teie kaaslased selles vastutusrikkas tegevuses Eestimaal!
Tahame öelda tuhat tänu karskusliidu töö ja tegevuse eest Eestis elavate inimeste, eriti koolilaste ja noorsoo suunamisel karskete eluviiside juurde, et pidurdada nende elu allakäiku soovimatus suunas.
Soovime, et teaksite: Eesti ristirahvas toetab teid ühel meelel ja keelel, et te iialgi ei väsiks, vaid jääksite põhimõttekindlaks. Ütleme teile ühest suust ja südamest: olge kindlad, kõikumatud ning ikka innukad oma äärmiselt vajalikus töös. Teadke, et teie vaevanägemine ei ole tühine.
Kui oleks ka nii, et meie usk tulemusse oleks nii väikene kui sinepiivake, siiski me üheskoos, noored ja vanad, seisame vastu meie rahva elu ja tervist hävitavale poliitikale ning oleme kindlad, et võidame. Ühtsuses on jõud võita kurjus.
Teadke, et teid toetatakse armastuses.
Ilme Kuller
Laitsest

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee