Toimetuse kirjakast

Pääsemine
Kuhu me siis oleme jõudnud? 1998. aastal avastasid astronoomid, et universum paisub, ja üha kiirenedes. Universumi lõpuks on peaaegu absoluutse nullini külmumine. Selles kõiksuse vanglas me oleme ja vaatame jõuetult pealt paratamatut hukku.
On muidugi üksikud teadlased, kes püüavad leida pääsu sellest tapamajast. Kui arvestada sellega, et paralleelsed universumid on olemas, siis ainukeseks pääsemislootuseks oleks putkata mõnda neist.
Teoreetiliselt on võimalikud nn ussiaugud, mille kaudu oleks võimalik siit universumist minema pääseda. Kuid ussiaugu tekitamiseks on vaja nii suurt energiat, mida me praegusel tehnoloogilisel tasemel genereerida ei suuda. Ehk tulevikuolendid on selleks siiski suutelised?
Me ei tea, milline see teine universum on. See võib olla absoluutselt teistsugune kui meie oma. Aga on ta meile üldse kohane?
Päris fantastiline oleks pääs mustade aukude kaudu. Ka tulnukad võivad sealtkaudu tulla. Nad võivad isegi nähtamatutena praegu juba siin viibida. Muidugi on see vaid ulme. Kuid ilma ulmadeta oleme päris väetid.
Transhumanism tahaks meid üliteadvuslikeks robotiteks muuta. Igavesteks. Ka see on ulme, kuigi veidi realistlikum.
Ja mõned teadlased unistavad meie geenide muutmisest, lausa bioloogiliste geenide asendamisest uutega. Kõik tõrkumised geenitehnoloogia vastu on naeruväärsed. Muidugi me peame täiustama oma geene, muutma inimese struktuuri, sest sellistena, nagu oleme, oleme peaaegu mõttetud. Täiesti uut inimest on vaja ja uuele astmele jõudmist. Nii füüsiliselt kui teadvuselt.
Me ei tea, kust elu pärit on. Alles nüüd avastati bakter, mis kosmosest tulnud meteoriidiga. Oleme pan­spermia tõeseks muutumise lävel. Ammu on selge, et oleme täheainest, ka elu on ilmselt kosmosest. Aga võib-olla hoopis väljastpoolt universumit, sealt, kuhu igatseme tagasi, sest selles kosmosevanglas on hukk kindel.
Usklikele tuli Jeesus taevast meie juurde ning lubas taas tulla ja meid kaasa võtta, sest Isal on palju eluasemeid (Jh 14). Kõik usklikud peaksid ju ootama teda ja tema vastuvõtuks ennast valmistama.
Mitte lihtsalt niisama, vaid muutes ennast, püüdes tõusta uuele astmele, üha lähenedes Kristusele, kes tuleb siis, kui aeg täis saab. Või saadab saadikud meid ära viima sinna, kust ta ise tuli, sinna, kus pole kannatust ega piinu, vaid uus taevas ja maa, kus «elame» täiesti uutmoodi igavesti.
Jaan Tooming

Kirjuta meile :
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee