Tõe Vaim ja kisendavad kivid

Luuka evangeeliumis (Lk 19:37–40) kirjeldatakse Jeesuse sissesõitu Jeruusalemma, et pühitseda paasapühi ja minna vastu märtrisurmale. Kõlasid jüngrite ja Jeesuse imetegusid kogenud rahva rõõmuhüüded. Eriliseks teeb sõnumi aga see, et variserid lasevad Jeesust neid korrale kutsuda. Jeesus ütleb, et kui nad vaikiksid, siis peaksid küll kivid häält tegema. Ta pidas silmas, et tõtt peab kuulutama ja seda ei saa vaigistada. Ka siis, kui tõde on ohtlik. Eriti siis.
Apostlite tegude raamatu 2. peatükis kirjeldatakse, kuidas jüngrid 50 päeva pärast Jeesuse ülestõusmist ja 10 päeva pärast tema taevaminemist said täis Püha Vaimu. Kõnealuse kirjakoha kontekstis saab ilmsiks, et Püha Vaim ongi Tõe Vaim (vrdl Jh 14:17). Seda aitab Johannese evangeelium ka teisiti mõista: Jeesuse kuulutus oli Tõde (Jh 16:13) ja koguni kolmandat moodi: Jeesus ise kui Jumala saadetud Lohutaja oli Tõde (Jh 15:26).
Võrdlus kisendavate kividega ei saaks olla asjakohasem kui praegu, mil mitte ainult ajakirjandus ja sotsiaalmeedia, vaid ka paljud lugejad käituvad sageli täpselt nii nagu need manitsevad variserid rahva seas. Üha enam kuuldub üleskutseid enesetsensuurile, vahel lausa mõtete varjamisele või vaikimisele, „kui midagi tõsist öelda ei ole“.
Ühelt poolt olen igati nõus kriitikutega, kes taunivad taoliste siltide loopimist nagu „nats“, „stalinist“, „rassist“, „pede“, „värdjas“. Jälgiksin huviga kohtukaebusi, mida sel puhul menetlusse antaks. Kiidaksin heaks ka moraalse kahjutasu nõudmise. Isegi „Lumehelbeke“ on juba muutunud peaaegu sõimusõnaks. Ma ei ole tsensuuri pooldaja, just vastupidi, olen ajakirjandusvabaduse veendunud pooldaja. Aga kontroll peab olema, haiget teha ei tohi, solvata ei tohi.
Teiselt poolt tahan aga, et leiaks aset asjakohane ja argumenteeritud arvustamine. Esiteks on avalikustamine valguse relv. Tõde peab tulema päevavalgele. Teiseks, kui kedagi juba millegi eest kritiseerida, siis ainult põhjusega. Kriitika peab olema argumenteeritud.
Nõukogude aeg tõi kaasa enesetsensuuri. See oli paratamatu. Vastasel korral ei oleks vaba mõtlemine säilinud. Me ei oleks totalitaarses riigis ellu jäänud. Kuid praegu, mil Eesti on pingeridades tunnistatud ajakirjandusvabaduse poolest maailmas esikümnes olevaks, ütlen: unustage enesetsensuur ja julgege!
Siin liigume ühe õrna punkti juurde. Kas kriitika kellegi maailmavaateliste väidete eest on lubatav? Kuni see sisaldab valet, vaenu, viha, sõimu – ei, kindlasti mitte. Ent kui kriitiliste vaadete avaldamine on väärikas ja argumenteeritud, kui see ei solva ega ründa ehk siis lubab diskussiooni teisel osapoolel ka hingata, ei pigista tal hapnikku kinni. Las teine pool saab ka sõna. Nõnda areneb vaba vaim ja sünnib tõde.
Tõe Vaimu peab ära tundma. Seda ei tohi takistada, sellest tuleb oma mõtteid ja sõnu kanda lasta. Siis tuleb Tõe Vaim ka tegudesse. Kui aga Tõde vaikima sunnitakse, siis hakkavadki kivid kisendama.

 

 

 

 
 

Tarmo Kulmar,
Tartu ülikooli professor, vikaarõpetaja