Teoloogilised teesid usupuhastuspühaks

1. Kristlikul õpetusel on alus ja kese ning selleks on evangeelium – rõõmusõnum lunastusest Kristuses. Arusaam, mis näeb kristliku õpetuse alusena moraali, kirikuseadusi või midagi muud, on ekslik ja lükatakse tagasi. Ekslikuna lükatakse tagasi ka arusaam, et kristlikul õpetusel puudub kese ja et kõik õpetuslikud väited on võrdse kaaluga. 

2. Luterliku õpetuse põhitõde on, et kristlikku õpetust ja ka kõiki kiriku seisukohti saab ja tuleb hinnata vaid kristliku kuulutuse keskmest, evangeeliumist, lähtudes. Õige kristlik õpetus on vaid see, mis laseb evangeeliumil keskmena esile tõusta. Kõik, mis evangeeliumi varjutab, vähendab või perifeerseks muudab, on eksiõpetus ja lükatakse sellena tagasi.

3. Ka Piiblil on kese ja selleks on evangeelium. Kõike Piiblis leiduvat tuleb hinnata evangeeliumist lähtudes. Lükatakse tagasi arusaam, nagu oleksid kõik Piiblis leiduvad väited võrdse kaaluga.

4. Jumala Sõna Piiblis on antud meile inimliku sõna kaudu, ajas ja ajaloos. „Inimlik sõna“ ei tähenda ainult Piibli keelelist kuju, vaid hõlmab ka selle taustaks olevaid maailmapilte, ühiskonda ja kultuuri. Üksnes seda arvestades on võimalik Piiblit asjakohaselt tõlgendada.

5. Kristlikus õpetuses ja Piiblis on oluline eristada jumalikku ja inimlikku, igavest ja ajalikku ning üksnes oma ajastu kultuurist ja ühiskonnast tingitut. Kristlikus õpetuses ja Piiblis saab olla siduv ja normatiivne vaid see, mida ei saa tuletada üksnes muistsest maailmapildist ja ühiskonnakorraldusest. Arusaam, mis ei tunnista Piibli inimlikku, ajalikku ja ühiskonnast ning kultuurist tingitud aspekti, lükatakse tagasi kui ekslik. 

6. Kuigi ristiusu aluseks olev sõnum on oma põhiolemuselt muutumatu, on muutunud ajas selle tõlgendamine, mõtestamine ja väljendamine. Need muutused on vajalikud, et kristlik sõnum jõuaks kuulajateni ja et seda asjakohaselt mõistetaks. Arusaam, et ristiusu põhisõnumit ei tohi pidevalt uuesti tõlgendada ja mõtestada, lükatakse tagasi kui ekslik.

7. Kogu kristlikku kuulutust ja kiriku õpetust tuleb pidevalt kriitiliselt reflekteerida ning hinnata üha uuesti kuulutuse keskmest lähtudes. Kirikul on õigus ja kohustus muuta oma õpetuslikke seisukohti, kui selgub, et need ei ole kooskõlas kristliku õpetuse keskmega või varjutavad seda. Tuleb arvestada ka evangeeliumi mõistmises ning inimlikus tõetunnetuses toimunud muutustega – seda nõuab kristliku kuulutuse intellektuaalne veenvus.

8. Mitte ühelgi inimlikul instantsil ei ole õigust sundida järgima kristlasi seisukohti, mis on vastuolus nende arusaamisega evangeeliumist ja nende südametunnistusega. Luterlikust vaatenurgast puudub instants, millel oleks selleks õigus. Kõik katsed selliseid seisukohti kehtestada mõistetakse hukka ja lükatakse tagasi. 

9. Kristlik kuulutus peab olema alati teadlik oma poolikusest ja piiratusest ning kirik ei tohi nõuda mingite õpetuslike seisukohtade tunnistamist absoluutsetena. Mitte kellelgi kirikus ei ole õigust nõuda mingite õpetuslike seisukohtade tunnistamist absoluutsetena, st keelata nende kohta kriitilisi küsimusi ja kriitilist arutelu. Kõik katsed seda teha mõistetakse hukka.

10. Kõiki kristlasi julgustatakse täiendama oma teadmisi Piiblist ja kiriku õpetusest ning esitama neile kriitilisi küsimusi, mis lähtuvad nii kristliku kuulutuse keskmest kui ka praegusest inimlikust situatsioonist (sh ühiskondlikust ja kultuurilisest situatsioonist) ja arvestavad ajas muutunud ning üha muutuva evangeeliumi- ja tõetunnetusega.    

 

 

 

 

Jaan Lahe,

Mustamäe koguduse abiõpetaja, teoloogiadoktor