Telepilt reaalruumis

Jooksin elu eest, otse minu kannul karjuv noormees, püstol käes. Kooli hoovi põgenedes jõudsin märgata maas lamavat naist. See oli kooli direktor. Kahjuks ei ole tegemist teatritüki käsikirja ega filmistsenaariumiga. Umbes nii kirjeldas eelmisel kolmapäeval oma üleelamisi Jokela kooli ajaloo- ja psühholoogiaõpetaja Soome ajalehtedele.
Uudis sellest, et ühes üsna tavalises Soome väikelinnas tulistas keskpäeval 18aastane noormees koolikaaslasi ja töötajaid, vapustas tervet Soomet, aga ka paljude teiste riikide elanikke. Vahejuhtumis hukkus kaks kooli töötajat ja viis 16–18aastast õpilast ning üks täiskasvanute gümnaasiumi 25aastane õpilane, kahe väikelapse ema. Esimeste seas saatsid Soome riigile kaastundeavalduse Rootsi kuningas ja Eesti president. Tulistamispäeva hilisõhtul suri vägivallatseja haiglas enese tekitatud kuulihaavadesse.
Nagu katkise tiivaga lind
Juhtunu põhjusi alles selgitatakse, kuid praeguseks on jäänud tooni andma tüüpilised noorteprobleemid: eneseleidmise raskel teel on jõutud äärmusteihaluseni ja maailmavalu on püütud ravida depressiooniravimitega ning äärmuslikesse maailmavaadetesse klammerdudes.
Ängis teismeline on nagu katkise tiivaga lind, kes loob enda ümber maailma, kus end veidikenegi turvaliselt tunda. Asjatundjate arutelud on jõudnud ka hingehoiuteemadeni: kuidas märgata hingehädalist, kuidas teda aidata. Sest just maailmavalu ja hingelist kriisi peetakse taolise äärmusliku käitumise üheks oluliseks põhjuseks.
Kõigil lastel on unistus – pikast ja õnnelikust elust, edust, tunnustusest ja saavutustest. Kui see unelm hakkab purunema, on oht, et juhtubki midagi kohutavat, ütlevad psühholoogid. Praegu on see kahjuks tagantjärele tarkus, aga oleks väga kahju, kui meil siit midagi õppida ei õnnestu.
Kas või sedagi, et teismeliste muresid tuleb üsna tõsiselt võtta. Ehk jõuame kunagi hiljem äratundmisele, et oleks tarvis pöörata rohkem tähelepanu kasvatusele, mitte ainult mudilaste manitsemisele ja teismeliste suunamisele, vaid et tuleks õpetada ka noori täiskasvanuid käituma perekonnainimesena, lapsevanemana, vastutajana. Siin võiks olla oma roll kirikulgi.
Kool on soomlastele olnud turvaline koht, ütles Espoo piiskop Mikko Heikka reedeses Iltalehtis. Räägitud on küll kiusamistest, kuid relvad, mõrvad ja ettekavatsetud vägivald ei ole kuulunud kooli juurde isegi mitte kujutlustes, ütleb piiskop. «Televiisor sai tõeluseks kodukülas.» Piiskop kutsus täiskasvanuid üles lapsi ära kuulama ja nendega rääkima. Ja mitte ainult oma pere lastega: «Peame tagasi tooma selle kultuuri, mille juurde kuulus ühine vastutus omakandi laste eest.»
Eesti noored aimavad ohtu
Sel kevadel jooksis Eesti kinodes Ilmar Raagi film «Klass», mille vaatamise järel rääkis mu 14aastane tütar pisarsilmi, et selliseid asju ju meil päriselt juhtuda ei saa. Arvatavasti olin ise temaga sama meelt. Tegelikult oli see tütre arvamus pigem turvatunde otsimine, justkui oleks minu võimuses teda ja tema sõpru sellise kohutava sündmuse eest kaitsta. Ma ei tea, kas Ilmar Raag tegi filmi prohvetlikult ette mõeldes või lootes sellega näidata meie elu valupunkte ja hoiatada.
Või julgustada, nii nagu filmi publikuks olnud teismelised ootasidki – tegelikult meil midagi sellist juhtuda ei saa. Ja veel polegi ju MEIL juhtunud. Aga kui lugeda eelmise nädala Interneti-kommentaare ja kuulata-vaadata uudisklippe, tundub, et ohtu aimatakse: see, mis juhtus Soomes, on peatselt ka meil. Ei uskunud me ju tosina aasta eest, et HI-viirus või narkokaubandus meilegi ulatub.
Aga praegu pole hirmul mitte ainult koolilapsed. Usun, et peale minu on teisigi lapsevanemaid, kellele laste turvalisus tavalisemast enam muret teeb. Loodetavasti oskame meiegi naabrite masendavast juhtumist midagi õppida.
Lea Jürgenstein

KOMMENTAAR

Hedi Vilumaa, Kõpu koguduse õpetaja:
Tuusula ja Viljandi praostkond on sõpruspraostkonnad. Helistasin Tuusula praostile ja rääkisime juhtunust. Inimesed on šokis, kirikutes on peetud mälestusjumalateenistusi ja püütud hingeliselt kannatanuid igati aidata. Nad on juhtunust sõnatud, meie sõbrad on leinas. Tuusula kirikutöötajatel, nagu ka väga paljudel teistel, on olnud väga rasked päevad.   
Toivo Vilumaa, Viljandi praostkonna sekretär:
Kohe pärast juhtunut saatsime praostkonnale kaastundeavalduse ja oleme ka ise leinas. Kirik asub Jokela kooli kõrval. Kui koolis käis veel tulistamine, põgenesid esimesed paanikas õpilased kirikusse varjule. Veel tragöödiapäeval sai kirikust kriisikeskus, kuhu väga paljud inimesed on tulnud hingeabi saama. Just Tuusula koguduses on hingehoiutöö väga heal tasemel, seal on olemas suurepärased spetsialistid.
Oleme umbes 15 aastat teinud tõhusat koostööd, eriti laste- ja noortetöö vallas, käinud vastastikku laste- ja noortelaagrites. Ka on meie koguduste koorid heades suhetes, oleme käinud teineteise juures kontserdireisidel.

Titta Hämäläinen, EELK laste- ja noorsootöö ühenduse spetsialist:
Olen sellel teemal paljudega rääkinud, täna arutasin asja ka oma vennaga, kes on 21aastane ning mõistab noormehi ja kooliõpilasi minust paremini.
Ega seda keegi ei tea, miks asi niimoodi läks. Tegu on ilmselt isiksusega, kes on lõppude lõpuks loonud enda ümber oma isikliku maailma, kus teised inimesed ei olnud enam mitte niivõrd inimese, vaid mängunupu rollis. Aga miks? Üks süüdistab ühiskonda, teine antidepressante, kolmas Internetti, neljas tagakiusajaid algklassides, viies vanemaid, kuues tüdrukut, kes poisi maha jättis…
Ma ei tea. Ilmselt peab elus olema palju pettumusi, et muuta üks elav poisike endassetõmbunud noorukiks. Keegi kunagi ütles, et kui hea jätab inimese maha, veab alt või hülgab, pöördub inimene paha poole – sest paha ei jäta kunagi. Ma arvan, et selline asi võib juhtuda kus iganes, sest inimesed on igal pool ikkagi inimesed.
Aga meie ühiskondades, kus on põhimõtteliselt võimalik elada nii, et sa ei ole teistest inimestest väga sõltuv, soodustab see muidugi teistest inimestest võõrdumist. Selle ennetamiseks on vist võimalik üksnes pöörata üksteisele natuke rohkem tähelepanu.