Teleka kast

See oli suure veneaegse teleka kast, mis oli tekkinud antikvariaadi põrandale. Kolm neljandikku täidetud rebitud raamatulehtede tiheda kihiga. „Kust said, kust said?“ osatas mind tõredalt antikvaar. „Oli hommikul siin ukse taga, tont teab, kes ja miks selle siia vedas. Pidin sisse vedama, tuleohtlik värk ukse taga, mõni viskab koni, mõni oksendab sisse!“ Ja leebemalt: „Pista käsi kultuurikihti, kuni põhjani lahtised lehed, sekka mõned kokkujäänud poognad.“
Mina panin pärast mitmeid proovisukeldusi tähele muud – need lehed olid kõik pärit vaimulikust kirjavarast: luteri ja vabakoguduste lauluraamatute rebitud lehed, 19. sajandi jutlused ja igat sorti harduskirjanduse katkeid. Käristatud oli barbaarselt, mõni poogen ei tahtnud välja tulla – segasid takerdunud köitmisnöörid. Mõned lehed olid tõenäoliselt 19. sajandi algusest või isegi varasemast pärit! Seda paberit tunneb käsi juba enne, kui leht tekstiga päevavalguse kätte ilmub.
Kust see kastitäis võis pärit olla? Tundus, nagu oleks üks kaastundlik hing neid juba sorteerinud – kasti eri nurkadest ilmusid päeva kätte üheliigilise lehed. Raamatute hävitamise kõrghetkel televiisoreid veel ei olnud. Usklike ja usukirjanduse kallale kiputi ka pärast seda, kui Gagarin oli kosmoses käinud ja Hruštšovile ette kandnud, et Jumalat polnud tema kommunistipilgu ette sattunud! Aga kast oli vist värviteleka oma, nii et need lehed pidid olema ümber tõstetud. Aga milleks? Või olid kasti kõrval teised kastid ja omanik lootis kõik lehed kunagi õigesse korda seda?
Ühesõnaga: kast kadus antikvariaadist mõne päeva pärast kõige kaduva teed. Mind aga on siiani painanud, et ma ei võtnud sealt välja kõige vanemaid lehti. Võib-olla taevani kiidetud digiteerimine jõuab selleni, et skaneerid lehe, vajutad saatmise nuppu ja tark masin ütleb sulle, millisest raamatust on katkend pärit.
Äkki mitte kõik meie vanavanematele kuulunud ja rohkest kasutamisest räbaldunud Piibli ja lauluraamatute lehed pole ära visatud. Mõne võiks siluda sirgeks ja klaasi alla panna maakodu seinalegi. Uhked puukoi augud teinud paberi pitsiliseks! Ka lahtised kaaned esivanemate nimedega kõlbavad klaasi alla. Muidugi, hästi säilinud raamatu lammutamine on barbaarsus ja säärased reliikviad klaasi all peaksid seinal seisma otsesest päiksevalgusest eemal. Mõne eriti vana lahtise lehe võiks aga „ära määrata“, nagu teevad liblikakorjajad, enne kui paigutavad saagi klaasi alla.
Kui lasete vurinal käest läbi mõne 19. sajandi algusest pärit lauluraamatu lehti, tunnete kohe ära, et erinevad poognad on trükitud erinevatele paberitele ja tihti väga erinevatel aegadel. Või nagu Uku Masing kirjeldab raamatus „Eesti vanema kirjakeele lood“ (1999) oma rännakuid mööda meie lauluraamatu esimest kolme trükki ja eriti 1693. aasta lauluraamatu 11 eksemplari omavahel võrreldes kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus.
Kui palju huvitavat igat masti luuletuste „parandajate“ ja köitjate tööst siin välja koorub: poognate vahetused, sissekleebitud lehed ja muu (lk 59–90)! Sõnum on aga selge: meie vanemad raamatud võivad küll kanda sarnaseid tiitellehti, kuid kaantevahe (Vaapo Vaher kasutab seda sõna raamatu sünonüümina) on kõigil erinev.
Ja lõpuks pisike unistus. Kui oleks meie suure rikkuse taustal Tartus ja Tallinnas raamatukogudes üks skanner ja andmebaas meie vanast raamatust (ajavahemikus aegade algusest kuni 1850 ilmus ainult 1200 nimetuse ümber) ja võrdlusprogramm ning kui mõni „kullaotsija“ toob skaneerida lehed, mille peale arvuti teatab: „Tekst tundmatu!“ ja rikas riik on pannud välja preemia pärast ekspertiisi uue vana teksti leidmise eest – siis saame meie kõik millegi võrra rikkamaks!
Tõsi, siin me satume raamatukogunduse hallile alale – pisitrükised, mida keegi õieti ei korja ega pea nende üle arvet. Aga jutt koerast ja koera sabast on ikka kehtiv!

 

 

 

Vallo Kepp,
raamatusõber