Teise Moosese raamatu sõnum

Egiptusest pääsemine on üks Vana Testamendi olulisematest Jumala päästetegudest, kui mitte kõige olulisem.

Teine Moosese raamat kõneleb sellest, kuidas Jumal juhib ja kannab hoolt. Issand kuuleb oma rahva ahastushüüdeid Egiptuse orjuses ja päästab enda omad.
Teises Moosese raamatus räägitakse, kuidas Jumal annab ämmaemandate tööle õnnistuse ja kuidas iisraellased tugevnevad. Mooses jääb korvis ellu ning saab kogeda ema hoolitsust ja tuge. Jumal valmistab teda ees ootava ülesande vastu ja kutsub oma rahva juhiks. Issand on Moosese ja Aaroniga. Ta aitab ja kaitseb nii neid kui nende rahvast.
Jumala rahvast päästev tegevus tuleb selles raamatus esile sageli argiste sündmuste kaudu. Jumala tegevust võiks kutsuda ka salatud tegevuseks, sest loodusnähtused ja sündmused teenivad Jumala plaani. Jumal nuhtleb egiptlasi tunnustähtedega ning kaitseb iisraellasi nii pilve- ja tulesamba kui kaljust tuleva vee abil.

«Ma olen see, kes ma olen»
Moosese kutsumisloos tuleb esile üks selle raamatu oluline õpetus (2Ms 3). Selles loos esitleb Jumal end salapärasel viisil: «Ma olen see, kes ma olen». Sõnamängu kujul antakse seletus Jahve-nimele, mida näeme heebrea keeles kirjutatuna mitme kiriku kantsli taga olevas päikesesümbolis.
Salapärane lause on tarind, mida kasutatakse heebrea keeles siis, kui ei soovita või ei saada kõnelda täpselt. Oma vastuses soovib Jumal teadlikult vältida enda nime väljaütlemist Moosesele ja samas väldib oma olemuse sügavaima saladuse paljastamist. Nii soovib ta säilitada oma vabadust ja suveräänsust, et inimene ei saaks kasutada teda oma isekate eesmärkide heaks.
Issand ilmutab endast nii palju, kui Mooses peab temast teadma. «Ma olen» tähendab eriti suhtes esile tulevat olemist, milles kõlab kohaloleku ja tegutsemise tähendus. Jumal lubab anda oma kohaloleku ja abi inimestele. Ta lubab viia nad orjusest vabadusse.

Päästetu soovib täita seadust
Teise Moosese raamatu ja kogu Vana Testamendi keskne sõnum on seotud Egiptuse orjusest vabastamisega. Tegu on Jumala imelise päästeteoga. Väike ja tähtsusetu heebrealaste grupp, keda hiljem hakati kutsuma Iisraeli rahvaks, pääseb suure ja tugeva maailmavõimu käest vabaks. Jumal valib iisraeli oma rahvaks ja võtab enda kaitse alla.
Egiptusest vabanemine on üks Vana Testamendi olulisematest Jumala päästetegudest, kui mitte kõige olulisem. Sellele viidatakse lugematus hulgas Vana Testamendi kirjutistes ja ka Uues Testamendis, kus see kõrvutatakse Jeesuses Kristuses toimunud Jumala päästeteoga. Egiptusest pääsemise meenutamiseks peetav paasapüha on taustaks lõplikule päästeteole, mis toimus Jeesuse ristisurmas ja ülestõusmises. Paasatalle söömine viitab Uues Testamendis juba tegelikule paasaohvrile Kristusele (1Kr 5:7).
Jumala päästeteole järgneb Teises Moosese raamatus seaduse andmine. Sellele järjekorrale tasub pöörata tähelepanu. Jumal annab kingi ja ootab, et rahvas vastaks sellele tänulikult, elades Jumala tahte kohaselt. Esmalt on Jumala päästetegu ja sellele võib järgneda Jumala tahte kohane elu.

«Käskude ema»
Teisest Moosese raamatust võib leida ka kümme käsku (1Ms 20). Peaaegu samal kujul on need Viiendas Moosese raamatus (5Ms 5). Käsud näitavad püsival viisil Jumala tahet. Jee­sus ühest küljest rõhutas käskude tähtsust oma kaasaegsetele, teisalt aga koondas kõik käsud kokku armastuse kaksikkäsuks, mis käsib armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Samas sidus ta need teineteisega.
Sellised kokkuvõtted on vajalikud, aga neid ei ole välja mõeldud selleks, et korvata konkreetseid eetilisi juhiseid, mis kõnelevad sellest, mida Jumala ja ligimese armastamine praktikas tähendab. Kristlik eetika ei saa baseeruda üksnes käskudel. Isegi Vanas Testamendis pole ära toodud kümme käsku kogu eetika allikana ega ka mitte eetiliste tegevusjuhiste täiusliku loeteluna.
Oleme õppinud käskusid tundma ennekõike katekismuse abil Lutheri-poolsete seletustega. Kolme esimest käsku on traditsiooniliselt arvatud tõlgendavat inimese suhet Jumalasse ja ülejäänud seitse puudutavad inimestevahelisi suhteid. Tegelikult pidas Luther kõige olulisemaks esimest käsku «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval». Lutheri jaoks oli esimene käsk kõigi käskude ema. Kui seda täidetakse, siis täidetakse ka kõiki teisi käske.
Käsud on elu seadus. Nende kaudu Jumal kaitseb ja valvab meie elu. Kes rikub käske, see rikub elu. Vahel on neid nimetatud ka liiklusmärkideks. Kes eksib liikluseeskirjade vastu, rikub varem või hiljem nii enda kui teiste elu.
Jumala kirkus läks mööda
Uue Testamendi ja hilisema tõlgenduse seisukohalt võib Teisest Moosese raamatust tõsta esile Issanda ja Moosese kohtumist (2Ms 33:12–23). Mooses palub, et Issand näitaks talle oma auhiilgust, et saada kindlust selles, et Issand on kõrberännakul ligi. Issand lubab, et Mooses saab näha, kuidas tema kirkus möödub, kuid Mooses näeb teda ainult selja tagant, mitte tema nägu.
See võiks tähendada, et Mooses võib näha seda, milline Jumal on oma olemuselt ja omadustelt; ta annab andeks sellele, kellele soovib, ja halastab selle peale, kellele soovib halastada. See on piisav ja püsiv märk Iisraeli Jumalast.
Michelangelo kujutas oma kuulsat kuju luues Moosest mehena, kel on sarved otsaees (aastal 1515). See on seotud verbiga, mis on eesti keelde tõlgitult hiilgama, aga mis heebrea keeles on sarnane sõnaga sarv. Algkeele järgi Moosese nägu hiilgas, kui ta astus alla Siinai mäelt (2Ms 34:29). Esimene tõlkeviga tuli sisse ladinakeelsesse Vulgata tõlkesse, mis ilmus 4. sajandil meie ajaarvamise järgi. Sel tõlkel on olnud tõlkevigade kaudu pikk ja mitmekülgne mõju.
Pauli Niemelä artikli ajakirjast Siionin Lähetyslehti (märts 2015)

tõlkis Kaido Soom