Tegime ära!

Üle-eestilisest talgupäevast, milles statistika järgi osales tänavu ligi neljandik EELK kogudusi, on rohkem kui nädalapäevad möödas. Et Jumal oli kinkinud selleks ka ilusa ja sooja ilma, võidi tööpäeva lõpul paljudes kohtades rahuldustundega tõdeda: tegime ära!
Mõne aasta eest jõuliselt alanud ja nüüdseks ennast igati õigustanud igakevadine «Teeme ära!» kampaania pani mind mõtlema, kas kogudused on selles protsessis ainult kaasatulijad või pigem eestvedajad ja eeskujud. Olles ligi 30 aastat kirikutööl olnud ja ka varasemalt kirikueluga kursis, tundub mulle küll, et just koguduste juures on talgutöö vajalikkust kogu aeg hinnatud ja seetõttu ka koostegemise rõõmu kõige enam kogetud. See on asi, mis ei sõltu ei riigikorrast ega kehtivast rahavääringust.
Kahjuks ei mõisteta seda alati enam jõukas läänemaailmas, kus kõike mõõdetakse rahaga ja raha eest saab kõike osta. Olin tänavuse «Teeme ära!» talgupäeva ajal külas Soome sõpruskogudusel ning neid pani tõsiselt imestama see, et meil tulevad veel inimesed suurte hulkadena vabatahtlikult välja, et üheskoos midagi ära teha. Tahan väga loota, et ka siis, kui meie riigiisad oma lubadust mööda meid kunagi Euroopa rikkamate riikide hulka tüürivad, jääb ikka alles meie rahvale nii iseloomulik koostegemise soov ning sellest sündiv rõõm ja rahulolu. Vähemalt meie kogudustes.
Viljakaks ühistööks ei olegi palju vaja. Ainult head pealehakkamist ja innustavat eestvedamist ning, mis kõige tähtsam, missioonitunnet. Oleme oma kogudusega, vaatamata sellele, et usinad käed igal nädalal kiriku pingid ja põranda lapi ja harjaga üle käivad, teinud kahel korral aastas, kevadel ja sügisel, pühakojas suurpuhastuse. Seda selleks, et ka kõige sügavamad sopid ja kõrgemad aknakaared sinna kogunenud tolmust ja ämblikuvõrkudest puhastada.
Olen üritanud inimesi puhastustalgutele kaasata selle elementaarse tõsiasja rõhutamisega, et kirik on Jumala koda ja tempel, kus tema tahab meid pühapäeviti vaimulikult teenida. Ärgem sundigem Jumalat seda tegema mustas ja räpases ümbruses. Seetõttu on ka hoone, kus Jumal meid sõna ja sakramendiga teenib, meie igaühe vaimulik kodu. Kas ja kui palju me oma isiklikku kodu puhastame ja koristame, on meie endi asi. See, et Jumala kodu oleks korras ja kaunis, on aga meie ühine üritus, terve koguduse hool ja mure. Olen märganud, kui suure rahuldustundega tulevad inimesed pühapäeviti oma kodukirikusse, kui nad on ise võinud seda eelnevalt puhastada ja kaunistada.
Peatselt avavad paljud Eestimaa kirikud oma uksed ka nädala sees suvistele teekäijatele ja palveränduritele. Maarjamaal on küllalt palju heas korras ja hästi hooldatud ümbrusega pühakodasid, kuhu on rõõm sisse astuda ning lahkudes meeldivalt tõdeda, et seal elavad ja töötavad inimesed, kes Jumalat ja tema koda tõeliselt armastavad. Loomulikult on ka remonti ootavaid ja seetõttu halvemas seisus kirikuid, mida ei ole mõtet kellelgi häbeneda. Ka palverändurist teeline mõistab seda suurepäraselt.
Küll aga häirib silma ja sisetunnet see, kui kohtad mõnes pühakojas lihtsalt lohakust ja korratust. Kui näiteks isegi suhteliselt madalad kirikuaknad on paksu tolmukorra all, nii et päikesekiirtelgi on raskusi sealt sisse tungida, või siis pühapäevasel jumalateenistusel põlevad kroonlühtris heal juhul vaid pooled pirnid.
Päris nõutuks muudab aga teelise see, kui ta satub mõne ametlikult tegutsevaks loetava kiriku juurde, kuid selle suletud uksel pole vähimatki viidet sellest, kes seal toimetab või kas seal üldse midagi toimub.
Praegu on kogudustel veel enne suurt suve paras aeg oma kirikud ja nende ümbrus üle vaadata. Mitte ainult selle pilguga, millega me oleme ehk liialt ära harjunud, vaid sinna esmakordselt sattuva inimese pilguga, kes märkab tavaliselt ka meile endile märkamatut. Küll on siis hea enne järjekordse «Teeliste kiriku» projekti algust rõõmsalt tõdeda, et tegime ära – Jumala abiga!

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees