Teeniv maailmapilt

Nädal oli emotsioonidest nii kummis, et ei teagi, kas ja kus seda auru välja lasta. Taban ennast rohkem palvetamast, nii teed käies kui magama heites, nagu kirjas. Püüan teha hästi neid asju, mida oskan, ja selitan tasapisi identiteeti. Kes käisid Tallinnas Maarjamaa haridusseltsi konverentsil, on küllap kah enda olemise üle rohkem mõelnud.
Olga Schihalejev tõi välja, kuidas eri ainete õppekavades on põhimõtteliselt võimalik religioonist rääkida, aga seda võib teha ka võtmes, kus kujutatakse uskliku inimese maailmapilti kui midagi väga algelist ja naeruväärset. Tekkis ka küsimus, milliseks võib kujuneda nende laste saatus, keda kasvatatakse kristlikus vaimus, kuid kes satuvad (kooli)keskkonda, kus usklikkust pigem puuduseks peetakse.  
Oleme nende mõtete ja küsimustega oma peres juba mõnda aega kokku puutunud. Valisime oma vanimale lapsele kristlikke väärtusi tunnustava kooli, üks põhjusi muidugi see, et väärtused, mida kodus oluliseks peame, võiksid seda olla ka koolis.       
Tõlgendamine on alati üks tähtis ja tore asi. Kui ma esmaspäeva hommikul oma töölaua taha jõudsin, oli keegi toimetuse postkasti saatnud kirja, mil pealkiri «Kas Eesti on Maa-väliste külaliste vastuvõtuks valmis?».
Mari Paenurm