Teelistena suvisel Eestimaal

Eestlane elavat kevade ootuses ja suvemälestustes. Praegu on paras aeg endasse suvemälestusi koguda. Igaüks teeb seda omal viisil. Mina sattusin tahtmatult, kuigi omal vabal valikul, kokku omapäraste suvemälestuste kogujatega.
Läinud nädala esmaspäeval võtsin Tartus Tähtveres Tallinna maantee otsas autosse kaks seljakottidega noort inimest. Varustust vaadates arvasin, et nende lähim sihtkoht saab olla vaid Euroopa. Kuid ei, noored olid hoopis Tartu üliõpilaste looduskaitseringist, kes startisid III hääletamisvõistlusele «Kas tunned maad?». Sõitsime koos Mäo teeristini, vahepeal põikasime sisse Põltsamaale, et hääletajad saaksid kaameraga jäädvustada ühe vajalikest punktides, nimelt Põltsamaa lossi.
Kui mu kaasreisijad Mäol maha läksid, teadsin, et nad käivad Paide Vallimäel ja lähevad Kehrasse Lauristini tänavat otsima. Sealt edasi Virumaale ja Lõuna-Eesti kaudu Viljandi folgile.
16 paari hääletajaid lõpetasid oma võistluse neljapäeval päikeseloojangul Viljandi folgil vabalava juures. Arvesse läksid need paari, kes olid suutnud jäädvustada koos ühe reisikaaslasega pildil vähemalt kolm objekti, sealhulgas kohustuslikult saare, suhteliselt väikese veega ümbritsetud maismaa. Valida oli Eestimaa 30 paiga vahel, näiteks emakeele sammas Kadrinas, Kalevipoja mõõk Kääpa jões, Kõrkküla kivirist, hävitatud astang Merirahu uuselamurajoonis Tallinnas, Struve meridiaankaare mõõtmise tähis Simunas, tsässon (palvemaja Setumaal), näljamüür Vana-Vigalas.
Kirikuist oli nimistusse kantud Hargla. Ilmselgelt oma kauguse ja kättesaamatuse tõttu, nagu selgus vestluses noormehega, kelle selle nädala esmaspäeval Tartust koju sõites autosse võtsin. Seljakotiga noormees hääletas koju Mikitamäele Viljandi folgilt. Ka tema oli üks üliõpilaste hääletamisvõistlusest osavõtja.
Me kõik oleme teelised, ka sellel suvisel Eestimaal. Ma ei tea, kui paljud sõitsid ringi mööda Eestimaad, «Teeliste kirikute» teatmik taskus, ja kui palju punkte selle järgi maha sai märgitud. Kuigi teatmik jõudis tarbijateni suure hilinemisega, on siiski lootust, et sellest on rännakuil kasu olnud.
Sirje Semm, peatoimetaja