Teel vaimse teatri poole

On kulunud fraase, mis ikka ja jälle käibel: kunst peegeldab elu; näitleja on oma ajastu kroonik jmt.

Tavaliselt «peegeldab» aga kunst triviaalseid asju, nt igapäevaseid labaseid suhteid, kas või abielukolmnurka, milles kisklemine ja armukadedus, tülid ja isegi mõrvad. Ja näitleja kui kroonik kujutab tihti sündmusi, millel ajaloo käigule või inimeste elule erilist mõju pole.
Tegelikult on ju tähtis küsida, KUIDAS olla inimene, kuidas saada erinevaks loomast, kuidas saada jumalaks, jumalaks, kes väljaspool argipäeva rutiini ja survet, kes on vaba kõigest, mis survab, kes on muutnud oma kiskjaloomuse uueks.
Meie ajal on põhiprobleemiks kujunenud majanduslik kasv. Tahetakse ikka rohkem ja rohkem toota ja edukust mõõdetakse heaolu kasvuga. Vaimsed asjad on tagaplaanil.

Millised on siis need Vaimu viljad? Apostel Paulus teeb pika nimekirja: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enda taltsutus. Ja vastandab sellele liha teod: hoorus, roppus, kõlvatus, ebajumalateenistus, vaen, riid, nõidus, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, ahnus, kurjus, tigedus, kadedus, tapmine, riid, kavalus, kiuslikkus, leppimatus jne.
On selge, et praegune aeg on lihalik, kaduv ja surma väärt. Muidugi, see on jultunud üldistus, kindlasti on ka Vaimu teenreid, kuid nad enamasti vaikivad või lihtsalt naerdakse välja. Ja vaimusaanu on tavaliselt nii tagasihoidlik, et ei kipu esile.
Või vastupidi, muutub prohvetiks. Aga prohveteid praegu ei kuulata nagu ka minevikus, sest ökoloogilise kriisi tõttu maailmas ei saa just eriti helget tulevikku kuulutada. Usklikud enamasti elavad lootuses, et Jumal tuleb uuesti, ja see annab neile väge. Ateistid seda ei usu. Kui nad on avarapilgulised, siis muretsevad maailma olukorra pärast. Enamik aga elab igapäevast elu, on tihti pimedad või lasevad ennast uinutada poliitikute ja majandusmeeste lubadustest luua tulevane paradiis maa peal.
Armastuse puudumine
Me peame olema ärkvel ning selge mõistusega, katsuma säilitada rahu ning vaatama praegust maailma ja inimkonna käekäiku teravapilguliselt. Mõistatuslik universum, milles me elame, on vait, ja ka Jumal vaikib, kui me ei ole avatud. Või oleme üksi maailmas ja peame ise lõpuks saama hakkama oma ränkade probleemidega. Kuid sellest hoolimata inimeseksolemise rõõm ei lakka, me peaksime innukalt otsima, mis tähendus on antud hetkel, mis tähendus on meil praegu, oli minevikus ja mis saab meist tulevikus.
Ja põhiprobleemiks jääb ikka nagu kõigil aegadel armastuse puudumine. Sest kui inimesed armastaksid Loojat – Jumalat, inimesi nagu vendi-õdesid ja kõike loodut, siis poleks ka praegust kriisi. Jah, väljapääs inimkonnal on ARMASTUS, seda rõhutas ka meie tark Uku Masing. Armastuse läbi lahenduks enamik probleeme, liha teod saaksid Vaimu viljadeks.
Tähtsad on suhted
Milline võiks olla teatri eesmärk ja ülesanne praegu? Mu meelest lunastaks teatri armastuse vajalikkuse tunnistamine. Me peaksime näidendeid, osi, lavastusi vaatama läbi armastuse prisma.
Siis kaoks vajadus rääkida neist asjust, mis risustavad meelt, mis meid uputavad argipäeva rumalustesse. Meid haarab vaimustus, vaimustus teha vaimset teatrit, sest Vaimu vili on armastus. Asi pole armastuse deklareerimises, jutlustamises, vaid tähtsad on suhted, mis põhinevad armastusel.
Ja siis me kanname endas armastust, sest armastuseta maailm on kõle paik. Me saame rikkaks armastuses ning teater puhkeb õitsele uue õiena ja kannab vilja, Vaimu vilja, millest inimestel on hea meel.
Jaan Tooming

25. jaanuar on apostel Pauluse pöördumispäev.