Tartus harjutati liturgilist laulu

18. aprillil seadsid kümmekond kirikumuusikut ja üks vaimulik sammud Tartu Pauluse kiriku poole osa saama liturgilise laulu seminarist.

Kiriku tiibhoone saalis võttis huvilisi vastu Kirikumuusika Liidu sekretär Helika Gustavson kaetud kohvilauaga. «Saksa kirikumuusik Jan-Jürgen Wasmuth on aastaid läbi viinud seminare ja koolitusi eesti kirikumuusikutele. Nüüd on ta teateposti üle andnud Alam-Saksi kirikukooride liidu ülemkantor Mathias Gauerile. Käesoleva aasta teemaks on valitud liturgiline laul,» jagab Helika Gustavson selgitusi seminari kohta. Sel korral on seminari läbi viimas ka Eerik Jõks, kellele liturgiline laul on elukutsumuseks.
Sissejuhatuseks on juttu päevapalvusest läbi ajaloo. Üle 600 aasta tagasi oli inimestel tavapäraseks kombeks katkestada päevatöö ja koguneda tunnipalvusele psalme laulma. Seal tundsid kõik end võrdsetena, kirikuõpetajalgi ei olnud palvuse läbiviimisel kohustusi.
Martin Luther nägi aga inimesed läbi, märkides: «Suu kiidab, süda pilkab.» Ta soovis tunnipalvuste mõtet uuendada. Palvusi vabatahtlikuks muutes saadi asjast siiski valesti aru ja ajapikku traditsioon soikus. 20. sajandil püüti päevapalvusi taaselustada. «Tänapäevasel päevapalvusel sobib laulda gregooriuse koraale, kuid miks mitte korraldada päevapalvusi ka tänapäevaste viisidega, näiteks Taizé lauludega,» seletas Eerik Jõks. Enne rühmatöö alustamist laulsid osavõtjad psalme 5. psalmitoonil.
Nagu laulaksid viimast korda
Eerik Jõksi töörühma keskseks ideeks oli püüe äratada inimene motoorsest laulmisest üles teksti jälgima. Selleks tehti mitu harjutust ja analüüse. Osavõtjad laulsid koos: «Nõnda kui alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti. Aamen.»
Seejärel laulis igaüks kordamööda ühe sõna. Pausideta laulmiseks tuli koostööd mõnda aega harjutada, ilmekuse saavutamiseks veelgi enam. Üksteise kuulamine ja teksti mõistmine on vajalik igas koori- kui ka koguduselaulus.
«Võltsina tunduks koorijuhi õpetus: laulge nii, nagu te usuksite teksti. Mina soovitan: olge tekstis, siis märkate, kus olete kirikuaastas. Mõne aja pärast mõistate, kuhu olete jõudnud oma elus, ja lõpuks – kus asute igavikus,» õpetas Eerik Jõks. Laul võib saada uue ilme, kui mäletame aja kaduvust – meil ei ole võimalik igavesti laulda. «Laula teksti nii, nagu laulaksid seda viimast korda.… Kõlabki teisiti!» andis Eerik Jõks nõu.
Kuulmiseks vaja ettekujutust
Mathias Gaueri rühmatöös kõneldi muusikategemise alustest. Iga hea laulja laulab alati surve ehk põhjaga. Laul saab uue kvaliteedi, kui survestada õigesti – suunaga väljast sisse. Hingamislihastega võib õhku suure hooga välja paisata, aga võib ka vaos hoida. Vanasti mängiti viiulit poognat tõmmates – nii suudeti vabamalt mängida ja virtuoossus oli suur.
Rõhuga või rõhuta musitseerimine toimub juhtorgani, s.o kõrva kaudu, millel on võime survestuda või lahti öelda, s.t kuulata või vähendada oma kuulmisvõimet. Kõrv võib end sulgeda kuni 60%, kui inimene ei soovi häälestuda.
Jeesus ütles: «Teil on kõrvad, aga te ei kuule!» Prohvetid alustasid kõnet: «Kuule, Iisrael!» Nägijad on harjunud orienteeruma enam nägemise kui kuulmise kaudu. Mathias tegi kohalolijatele vahvaid kuulamisharjutusi. Samuti rääkis ta kogemusest, et kõrgema kvaliteedi saavutamiseks on vaja omada ettekujutust. Nõrk esitus võib olla tingitud sellest, et lauljal ei ole ettekujutust, kuidas kaunim toon kõlab, mitte suutmatusest.
Ettekujutus on osa muusikast. Harjutamine on osa muusika praktiseerimisest. Musitseerimisest kogemuste jagamine on osa rõõmust, mida muusika endaga kaasa toob.
Anna Humal,
kirikumuusik