Tänu olgu Jumalal kõigis paigus taeva all!

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!» Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. (Mt 1:18–24)

Üsna hiljuti olid jõulud Jeesuse sünnipäevana kristlik püha ka ühiskonnas. Isegi kui jõululapsest palju ei räägitud, ei üritatud teda maha vaikida. Praeguses Euroopas ei räägita enam Jeesusest. Kahju, nii jäetakse end ise eemale Jumalast, sest kristliku jõulusõnumi ainus sisu on, et Jumal on lähedale tulnud – et ühes inimeses, kes sündis erilisel viisil, on sünnist peale kadunud vahesein lihast ja verest inimese ning Jumala vahel, kes on Vaim.
Olid ajad, mil seda sõnumit usuti ning Euroopa täht säras kõrgel. Nüüd on Euroopa hiilgus hajumas ja kristlik usk levib muudes maailmajagudes: Hiinas, Aafrikas.
Kas poleks aeg taas mõelda, mis on jõulusõnumi sisu?
Igal aastal kõlab jõuluevangeelium Jeesuse Kristuse sünnist, kuidas ilmus ingel Petlemmas ja karjased tulid teda kummardama. Selle loo näib olevat jutustanud Luukale Maar­ja, kellega ta võis kohtuda Jeruusalemmas, kogudes materjale oma evangeeliumile (Lk 1:1–4). Luukas räägib ka hiljem Jeesuse emast, kuidas too kõik Jeesusega seotud imelised sündmused meelde jättis, mõtiskledes nende üle oma südames. On osutatud, et Luuka evangeeliumis leidub üldse kuidagi naiselikult õrn ja helde toon.
Matteuse jutustus Jeesuse sünnist räägib aga Joosepist, andes alust arvata, et evangelist toetub ka tegelikult Jeesuse kasuisalt kuuldule. Joosepile ju ilmus unes ingel ja ütles olulise sõnumi. Mõlemal juhul olid sündmuse selgitajaks inglid – siin Joosepile unes ja seal karjastele ilmsi. Jeesuse sünd oli nii imeline, et vajas kommenteerimist.
Kuuldud lugu on nimetatud ka Joosepi pöördumislooks, kes pidi ületama kaks takistust, sisemise ja välimise, et saada osaleda selles, mida võttis ette Jumal. Sisemiseks takistuseks oli sündmuse erakordsus, mida polnud lihtne uskuda. Jumala Vaim, kes maailma loomisel hõljus vete kohal, hõlmas nüüd endasse Maarja, nii et too jäi lapseootele. Mõelgem ise: kes midagi sellist usuks, kui ei oleks ingel isiklikult kohal kinnitamas, et sündimine toimub tõepoolest neitsist? Joosep uskus ja tegi, mida paluti.
Prohvet Jesaja oli juba üle 700 aasta varem ette kuulutanud, et neitsi jääb lapseootele, aga kes oleks seda uskunud, enne kui Jeesus oli suureks kasvanud, võimsaid ja imelisi tegusid teinud ning ilmunud ülestõusnuna jüngritele? Pigem nagu ikka kahtlustati, et Maarjal oli salaja armuke, kes on tegelikult lapse isa. See, et Maarja oli lapseootele jäänud, pidi juba tema välimusest välja paistma, mida Joosep märkas nagu teisedki.
Sellest lähtubki väline takistus, mille Joosep pidi ületama – inimeste pilkamine ja naakumine, mis küllap sellele järgnes. Aga juba seetõttu, et Joosep oli õiglane (nagu kuulsime), ei tahtnud ta kihlatut maha jätta, teda avalikult häbistada. Ingli kinnitusel võttis ta Maarja oma majja ja oli valmis taluma halvustusi. Hiljemgi sõimati Jeesust Maarja pojaks – ema järgi nimetati inimest ainult siis, kui isa peeti tundmatuks (Mk 6:3). Teisel korral paisati Jeesusele näkku: «Meie ei ole sündinud liiderdamisest» (Jh 8:41) – tema seega on.
Mida ütleb jõulusõnum meile? Ärgem häbenegem Jeesuse ainulaadsust ega tunnistust tema erilisest sünnist! Ingel käskis Maarja pojale panna nimeks Jeesus, et läheks täide ettekuulutus neitsist sündinud Immaanueli kohta. Jeesus tähendab tõlkes «Jumal päästab», Immaanuel aga – «Jumal on meiega». Teisisõnu: kui Jumal on meiega, meie juures, siis oleme päästetud.
Sild taeva ja maa vahele on rajatud – esmalt Jeesuses, seejärel meis. Me oleme päästetud Jumalast mahajäetusest ehk patust niipea, kui Püha Vaim teeb meidki usu läbi oma templiks. Seepärast ongi Jeesus meile alati oluline, et temas kohtuvad Jumal ja inimene – seesama jumalaosadus hakkab aga meiski kasvama, kui temasse usume.
Tänapäeval on Jeesuse-fenomeni selgitatud ka evolutsioonimõiste abil: Jeesus oleks siis uus evolutsiooniaste, kus teostub täiuslikult meie juures alles algeti esinev (nii on arutlenud Uku Masing, Benedictus XVI jt). Meie üksnes aimame, et on olemas Jumal ja kõrgem maailm, aga järgmisel astmel võime seda tunda vahetult. Loomad ei ole meiegi kõrgusel, aga meie võime saada Jee­suse sarnaseks, kui laseme jõululapsel ennast õpetada ning võtame ta vastu oma ellu.
Nagu Joosepil, tuleb meilgi ületada kaks takistust: sisemine ja väline. Tuleb julgeda uskuda, et võimatu on võimalik – seda kinnitas ingel Gab­riel Maarjale, kui kuulutas tema lapseootele jäämist Pühast Vaimust (Lk 1:37).
Eurooplased on arvatavasti just seetõttu arenenud teistest ette, et nad uskusid võimatut – seda, et tuleb hüpata kaugemale iseendast, sellest, mis näib normaalsena. Jumal­inimesse ja neitsistsündi uskuda pole ebanormaalne, vaid pigem n-ö ülenormaalne. Kui läänemaailm aga kristlikke jõule häbeneb ja maha vaikib, siis on see lõpu algus – loodame, et selline hoiak on ajutine.
Miski ei takista meid uskumast Neitsi Poega, Ristilöödut ja Ülestõusnut, kui järele mõtleme. Jõulupühade eesmärgiks ongi äratada huvi taevaste asjade vastu, et me maisesse ei mattuks, nägemata kaugemale. Jumal on leitav, ta saab olla meiega! Kes seda taipab, võib rõõmsalt kaasa laulda tuntud laulu sõnadega: «Tänu olgu Jumalal, kõigis paigus taeva all! Rahuvürst, Immaanuel, neitsi poeg on ilma peal!» (KLPR 12).
Arne Hiob