Tänane külv on ülehomne lõikus

Meile kui maarahvale omased põllumajandusest tuntud mõtted käibivad ka hariduselus. Teoloogilise ja kirikliku hariduse kattuvus on suur, kuid nende eristamine on vahel vajalik analüüsi huvides, et järgnev süntees mõlema elujõudu ja kestvust kasvataks.
Teoloogia teenib kiriklikku haridust laiemalt, kuid ei teeninda seda automaatselt kõikides üksikasjades ning vajab rakendusmehhanisme. Teoloogilise hariduse ülesanne on avar, hõlmates tulevase vaimulike kaadri ettevalmistamist, õppejõudude järelkasvu, teadustöö ja kristliku vaimuvara eest hoolitsemist ühiskonnas. Teoloogia üks funktsioon on ka iseenesele suunatud kriitiline reflek­sioon ning sellest kasvavad ideed kiriku elujõu ja toime parendamiseks. Reformatsioon 500 aastat tagasi tõi endaga kaasa suure osa ülalnimetatud protsessidest.
Haridust ei saa anda, haridust saab omandada ning selleks on vajalik väliste ja seesmiste tingimuste üheaegne olemasolu. Väline tingimus on õpieesmärkide saavutamist, isiksuse vaimset kujunemist ja kultuurilist küpsemist soosiv keskkond. See on õppeasutuse funktsioon. Sisemised tingimused on subjektiivsemad ning lähtuvad isiksuseomadustest ja hõlmavad tahet, motivatsiooni, tervist, õppija perekonna ja lähedaste toetust ning palju muud. Head tulemused sünnivad siis, kui mõlemad tingimused on piisavalt täidetud.
Rahval, kes ei suuda korraldada enesest teadliku, endast lugupidava ja endasse kriitiliselt suhtuva haritlaskonna pidevat täienemist, ei saa olla tulevikku. Sama kehtib kiriku kohta, kellel kunagi ei saa küllalt oma hariduselu eesmärgipärasest kujundamisest. Muu hulgas ka selleks, et takistada mugavustsooni tekkimist ja iseendaga rahulollu raugemist.
Kuna täiustada saab vaid seda, mis oma loomult on juba piisavalt hea, siis pakubki suvi võimaluse järele kaaluda, kas ei ole usuteaduslik haridus see, mille omandamine võib kujuneda kutsumuseks, elutööks ja selliseks väärtuseks, mis muudab elu mõttekamaks ja elusamaks. Selleks ongi meil Tartu Ülikooli usuteaduskond ning EELK Usuteaduse Instituut.
Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri läbiviidud välishindamine tõdes UI õppekavade, teadustöö, kirjastustegevuse, õpikeskkonna ja paljude teiste näitajate vastavust Eesti nõuetele ja rahvusvahelistele arusaamadele. Tulemiks on ettepanek anda instituudile tähtajatu õpetamise ja diplomite väljastamise õigus.
Selle tulemuseni jõudmist võimaldanud teguritest nimetan instituudi pikka ajalugu, eesmärgipärase töö mahtu, langetatud otsuste õigsust, TTA liitumist instituudiga ning kiriku ja kirikukogu püsivat tuge.
Tööpinge siiski jätkub ja kõik Eesti õppeasutused läbivad ka tulevikus teiselaadseid perioodilisi välishindamisi. Kiriku ainelise toetuse pidevus on sama möödapääsmatu kui hingamine, söömine ja joomine ehk nagu korduvad protsessid looduses ja ühiskonnas. Tähtajatu õpetamise õiguse saamine tagab aga õppeasutusele tema väärika staatuse ühiskondliku tunnustuse ning stabiilsemad ajad ja töörahu.
Instituudi töö juhtimine keerukates oludes eeldab suure pildi nägemise võimet, hariduselu seaduspärasuste arvesse võtmist, süvenemist oma kirikliku ja sotsiaalse missiooni täitmisse ning koostööd partneritega nagu Tartu Ülikool, EMTA, EBS ja EAÕK Püha Platoni Seminar.
Kirik ei ole projekt ja tema hariduselu eeldab niisugust vastutustunnet, mis kogu aeg peab silmas pikka perspektiivi. Kaugemasse tulevikku ei saa maailma määramatuse tõttu inimlikult mitte keegi sisse vaadata. Hiljuti osutas peapiiskopikandidaat Joel Luhamets tendentsidele, mis võivad taas viia kiriku tagakiusule.
Mõistkem, et alati kehtiv tarkus õpetab panustama inimvarasse ning kindlustama kõiki olemasolevaid võimekusi. Väikesele riigile on möödapääsmatult vajalikud oma kaitsevõime, strateegilised varud, rahvuslik haridus ja kultuur ning sotsiaalne sidusus.
Kiriku inimvara ehk kirik ise on osa Eesti sotsiaalsest kapitalist, rahvuslikust kultuurist ning moraalsest immuniteedivõimest. Kirik ei pea arendama omakaitsejõude ega soomusmanöövervõimet, kuid kiriku liikmed oma usu, moraali, hariduse, motivatsiooni, töövalmiduse ja palju muuga moodustavad olulise osa rahva kandejõust ja tuleviku garantiist.
Seejuures peame pöörama suuremat tähelepanu ka nende teoloogiliselt haritud kristlaste harimisele ja mõjule ühiskonnas, kes otseselt ei tööta vaimulikuna. Kuid just nemad saavad oma töö kaudu mõjutada sotsiaalset ja poliitilist keskkonda ning toimida enda ümbruses soolana.
Kirikul seisab mõne aasta pärast ees paljude vaimulike pensionile siirdumine. Demograafilised tendentsid ei soosi meid. Koguduste juhatused ning vaimulikud on just nüüd kutsutud täitma tähtsat ülesannet leida ja suunata uusi inimesi õppima ning toetada praegu õppivaid. Külvi ja lõikuse seadus on universaalne, toimides lastetöös, leeritöös ja muudes valdkondades, kuid kiriku selgroo kindlustamise keskmes on teoloogiaõpingute järjepidevus.
Kõikidest teoloogiaõpingute lõpetajatest ei saa kunagi vaimulikku ja ka see on iseenesest õige ning hea. Kuid üksnes võimalikult suure hulga õppijate seast on võimalik pärast magistrikraadi omandamist leida piisaval määral pastoraalseminari astujaid. Õppepinge, pereolud, maailma tuuled ja ümbritsevad tegurid võivad takistada õpinguid ning igasugused juhused võtavad meie hulgast matti. Rikkalikult saame aga lõigata üksnes siis, kui külvame hoolega ja hoolitseme orase kasvamise eest.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi dekaan