Tänagem Issandat, sest Tema on hea!

Mind vaevab aeg-ajalt mure: kas me ikka oleme tänulikud ja kas me oskame Jumalat tänada Tema
helduse eest? Kas avaldame oma tänu piisavalt oma kaasinimestele?Mind vaevab aeg-ajalt mure: kas me ikka oleme tänulikud ja kas me oskame Jumalat tänada Tema
helduse eest? Kas avaldame oma tänu piisavalt oma kaasinimestele?
20. augustil tähistasime taasiseseisvumise päeva. Eesti vabariik on taas vaba ja iseseisev riik teiste riikide peres. Oleme ÜRO, NATO, Euroopa Liidu ja teiste prestiizikate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed. Eesti passiga saab vabalt ja ilma viisata reisida pea kõikidesse Euroopa
riikidesse ja isegi Argentinasse ning mitmele poole mujale. Kas me pöördusime sellel aastapäeval tänupalvega Issanda poole või oleme unustanud okupatsiooni-aastad, millal julgesime vaid unistada iseseisvast Eestist, kui sedagi?
Kas oleme tänanud Kõigeväelist Jumalat, et saavutasime seekord iseseisvuse ilma sõja ja verevalamiseta? Kas oleme tänanud Issandat, et laulva revolutsiooni ajal ning augustis 1991 enamus eesti kommunistidest käitusid kui eestlased ja mitte kui NLKP liikmed?
Kas oleme tänanud Jumalat, et okupatsiooni-aastatel oli küllalt neid, kes ei lakanud uskumast vabasse Eestisse ja kes andsid selle lootuse edasi järgnevatele põlvedele. Kas oleme mõelnud väliseestlastele, kes visalt ja paljude poliitikute kiuste hoidsid Eesti iseseisvuse küsimuse üleval rahvusvahelistel foorumitel?
Kas oleme tänanud Issandat, et meie maal ei ole võõrast sõjaväge ning et meie noored mehed läbivad tänapäeval ajateenistuse kodumaal, kus väljaõpe toimub eesti keeles, ning kus sõdurid saavad ajateenistuse ajal oma armsaid suhteliselt tihti külastada?
Eesti kroon on stabiilne rahaühik, seda saab vajadusel vahetada paljudes välismaa pankades, kas või Torontos, Kanadas. Meie elanikkonna majanduslik tase on tõusnud, võime endale nii mõndagi lubada, mida 15–20 aastat tagasi ei olnud võimalik. Võime säästa vanaduspäevadeks, võime taas omada kinnisvara ja palju muud. Kas ka see kõik ja palju muud on iseenesest mõistetav, või täname Jumalat, et see kõik on võimalik taasiseseisvunud Eestis?
Kas oskame hinnata usuvabadust, mille meie taasiseseisvunud riik on taastanud? Kas oleme tänanud Jumalat, et meie kirikud võivad ise oma elu korraldada ja on vabad ateistliku riigivõimu survest? Kas võtame nüüd ohtralt osa jumalateenistustest, sakramentidest ja kiriku tööst? Kas viime oma lapsed ja noored kirikusse, pühapäevakooli ja leerikursustele? Kas meie tänumeel avaldub ristimises, leerist osavõtus, kristlikus laulatuses? Kas saadame oma lahkunud ära nagu kristlase kord ja kohus? Kas oleme tänulikud, et kirikutes kuulutatakse vabalt Jumala Sõna ning kas meie tänulikkus avaldub meie osavõtuga kirikute ja koguduste organites ning kas toetame majanduslikult oma kogudust ja kirikut, nagu me võiksime?
Kas oleme kunagi tänanud Jumalat selle eest, et lisaks Usuteaduse Instituudile saab nüüd Eestis usuteadust õppida Tartu ülikoolis ja teistes teoloogilistes õppeasutustes ning riik ei tee selleks mingeid takistusi?
Neliteist aastat on küllaltki pikk aeg, võib-olla on paljud unustanud, kuidas oli elu Eestis kakskümmend aastat ja rohkem tagasi. Muidugi ei ole halba ilma heata, kõik ei olnud siis täiesti halb. On palju noori, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis ning kes ei tea ega oska hinnata meie iseseisvuse hüve. Kas oleme neid õpetanud tänama Issandat kõige hea eest, mis on meie osaks saanud iseseisvas Eestis.
Meil on palju, mille eest Jumalale tänulik olla! Tänagem Issandat, sest Tema on hea, ja Tema heldus kestab põlvest põlve!

Tõnis Nõmmik