Täidesaatva võimu usk

Esmaspäeval sai Vene Föderatsioon endale presidendiks taas Vladimir Putini ning aasta lõpuks selgub ka uus Ameerika Ühendriikide president.
Nii Ühendriikides kui Venemaal on täidesaatev võim korraldatud nii, et ühe isiku kätte koondub oluliselt suurem võim, kui on kombeks Euroopa parlamentaarsetes riikides, kus valitsused sõltuvad koalitsioonipartneritest ja parlamentidest ning võimud on rohkem lahutatud keskvalitsuse ja regioonide vahel.
Et ameeriklaste ühiskonnas puudub üks inimesi kultuuriliselt ühendav usutraditsioon, on kaasaegseks poliitilise kogukonna usuks «tsiviilreligioon», mille peamiseks esindajaks, tõlgendajaks ja «ülempreestriks» – nii ühiskondlik-poliitiliste kriiside kui ka oluliste poliitiliste rituaalide ajal – on president kui täidesaatva võimu kõrgeim juht.
Vene Föderatsioonis on president parlamendiga formaalselt küll rohkem seotud, kuid tema tegelik võim föderaalsel ja regioonide tasandil on ilmselt veel suurem.
Mõlema riigi presidendid tavatsevad paatoslikke kõnesid pidada ning vältida laskumist rahva ja meediaga sellisesse dialoogi, kus neist võiks jääda mulje kui inimestest lihtkodanike seast. Miks? Sest nende ameti juurde kuulub ka oskus tekitada, ära kasutada ja alal hoida aukartust, mida võim inimestes esile kutsub.
Võim on inimestes alati tekitanud kartust ja värinat, austamist ja kummardamist. Mida eraldatum ja kõrgem võimulolija lihtinimestest on, mida suurem võim tema käes on, seda rohkem on kummardatud kas teda ennast (isiku- või keisrikultuse vormis) või on teda peetud jumalaks (nt Makedoonia Aleksandrit), Jumalale (või jumalustele) kõige lähemal olevaks, Jumala pojaks või jumalate peamiseks vahendajaks-eestkõnelejaks.
Et Bütsantsi impeeriumis oli tugev riik olemas, oli Kristuse maiseks asemikuks maa peal mitte patriarh, vaid keiser. Läänekristlikus Euroopas ei olnud keskajal üht suurt ja tugevat impeeriumi, mistõttu Kristuse maiseks asemikuks oli seal paavst.
Põhjus, miks umbes tuhat aastat tagasi Lääne-Euroopas maise võimu kandjaid kummardati ja austati vähem kui mujal, tulenes otseselt sellest, et maine võim oli lihtsalt nõrk, killustunud ning jagatud mitme osapoole (keisri, kuningate, vasallide, linnade ja kiriku) vahel.
Seejärel aga on riigi võim sajandist sajandisse aina tugevnenud – ja riik saab haldama, korraldama ja reguleerima tulevikus rohkem ka siis, kui töökohtade arv riigiaparaadis väheneb – ning kiriku maine võim ja mõju riigi ja poliitika üle on järjest vähenenud. Kiriklike pühade asemele on tulnud rahvusriiklikud pühad, Piibli asemele on tulnud põhiseadus, täidesaatvat võimu juhtivatel peaministritel ja presidentidel on ametist ja positsioonist lähtuv ülesanne kõnetada rahvast olulistel riiklikel pühadel ning just nende sõnumid on kõige määravama sümboolse mõjuga ühiskonda raputavate eetiliste, majanduslike ja poliitiliste kriiside ajal.
Ühiskonnad pole enam traditsioonilised, aga massipsühholoogia toimib ikka samamoodi. Mida tugevam on riik, mida rohkem täidesaatvat võimu koondub ühe isiku kätte, seda suurema aukartusega suhtub selle ameti kandjasse rahvas ning seda enam sõltub päevapoliitiline religioon avalikul alal sellele ametile koondunud reaalse võimu suurusest ning positsiooni täitva isiku usulisest võimekusest kasutada ära oma ametipositsiooni usulis-kultuslikke võimalusi.
Politoloogias on palju uuritud valitsusjuhte ja presidente, demokraatlike ja mittedemokraatlike riikide juhte, kuid kaasajal on tavaks eeldada, et maise võimu teostamisel usulised tahud puuduvad justkui automaatselt.
Suhetes riigiga on kirikutel lisaks usulistele eesmärkidele ka sekulaarsed-maised huvid eelarveliste ressursside ja ühiskondlike rollide ja funktsioonide järele – see ei ole kriitika, kultuuritraditsioone kandvate kirikute jaoks on see enesestmõistetav – ning samamoodi on riigivõimu kandjatel sekulaarse võimu eesmärgi kõrval ka usulised huvid riiklike rituaalide ning rahvapoolse aukartuse, lugupidamise ja legitiimsuse järele.
Täidesaatva võimu usu puhul on oluline eristada täidesaatvasse (presidendi või peaministri) ametisse kandideeriva inimese isiklikke usulisi veendumusi ja kuuluvust ning ka seda, kas üldse ja millist usku poliitikas edendab ta oma ametisolemise järel (tuntuimateks näideteks on Jimmy Carter ja Tony Blair).
Vanasti usuti, et igat liiki võim on Jumalast pärit ehk kellelgi – ei isal, köstril, mõisnikul ega kuningal – poleks võimu, kui see poleks talle antud Jumalast. Täna ei mõelda võimust samade sõnade ja ettekujutustega, kuid võimukandjate suhtes käitutakse ikka samamoodi. Võimu suhtutakse kui millessegi, mis pole inimes(t)est pärit, mis on inimes(t)est suurem ka siis, kui tavaline inimene jõuab temani tavaliste inimeste tavalistel valimistel antud häälte toel.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist