Taha, usu ja tegutse

2010. aastal sai toonase Põlva maavanema Priit Sibula ja Põlva Maarja kiriku õpetaja Toomas Nigola eestvedamisel alguse maakonna vaimulik mõttekoda, millel nüüdseks on seljataga kaheksa kohtumist. See on rikkus, mille eest oleme tänulikud.
Mõttekoja külalisteks on olnud väga erinevate elualade esindajad ning mind paneb hämmastama, kuivõrd erinevad inimesed võivad ühisesse punkti jõudes samal sagedusel võnkuma hakata. Erandiks polnud ka kaks viimast külalist Erki Nool ja Taivo Niitvägi, kelle mõtterännakute ühisosa oli tahte ja usu seos.
Erki Noolele esitatud küsimus, kas kristlik kasvatus annab ka spordis eelise, ajas külalise segadusse nagu kalapoja, kes vastuseks palvele rääkida veest vastas, et ta ei tea, mis asi see vesi on. Külaline tõi näite hiljuti avakosmose piirilt langevarjuhüppe teinud austerlasest Felix Baumgartnerist ning küsis, kas ta oleks seda julgenud teha ilma usuta, kuigi teoreetiline ettevalmistus oli põhjalik. Nool lisas, et usk aitab ületada piire ning kõige enam on usku vaja siis, kui ees seisab eriti raske katsumus.
Niitvägi arvab, et võimumehhanismid on sundinud inimesi leppima illusoorsete paratamatustega. Inimene on aga vaba tahtega olevus. Siinjuures on oluline mõista vaba tahet kristlikus tähenduses. Liigagi sageli aetakse vaba tahe segamini väliskeskkonna kujundatud tungi või suvaga, mille puhul inimene arvab, et see ongi see, mida ta peab tahtma.
Seepärast võib tahe üksi ka ohtlik olla. Tahte käivitaja on usk. Mida uskuda, on doktriini küsimus. Usu kaudu käivituv tegevus peab olema toetav ja ülesehitav, mitte lammutav. Tulemus sõltub sellest, kas tahe on valgustatud õige õpetusega.
Niitvägi märkis, et inimesel on õigus ja kohustus oma hea tahte otsused ellu viia. Kas tahe on hea, selle tunneb ära viljadest, mis tahte, usu ja tegevuse koosmõjust esile kerkivad. Allaandmine on loomuvastane. Loobuda võib mugavusest või hirmust, mis takistavad tahet rakendumast. Seda oli tõeliselt kosutav kuulda.
Veel lisas külaline, et liiga palju kibedaid vilju ühiskonnas on kristlaste tegematajätmiste tulemus. See oli valus tõdemus, aga vajalik kuulda, ning ütleja enda jätkusuutlikult elule aidatud ettevõtmiste pagasit arvestades oligi tal õigus sellele tähelepanu juhtida.
Ka Noolelt jäi kõlama mõte, mille järelkaja kõrvust kuidagi vaibuda ei taha: kirikus kasutatav keel peaks muutuma, sest keskaegne retoorika jätab sõnumi arusaamatuks. Samuti peaks kirik peegeldama rohkem elurõõmu. Ma tean, kui palju ärritavaid aistinguid eel­öeldu lugejates esile võib kutsuda, aga minu meelest on siingi iva sees.
Taivo Niitvägi jättis aga kuulajatele väärt soovituse: kui on vähegi võimalik end maaga siduda, siis tehke seda. Loodus on kõige veenvam tunnistus Looja kohta, lööge see õpik lahti. Maal on kergem ka pealesunnitud illusioone vältida.

 

 

 

 

Margit Õkva,
ajakirjanik