Tagasivaade või edasivaade

Aastavahetusel on meil kombeks vaadata tagasi ja edasi. Meenub ammune nõukogude anekdoot, mida olen üle aastate armastanud jutustada. Küsib kõrge ministeeriumiametnik teise käest: Milline oli Nõukogude Liidu tänavune majandusaasta? Vastab teine: Keskmine. Esimene tahab teada, kuidas seda keskmist tõlgendada. Saab vastuseks: Noh, halvem kui eelmine aasta, aga parem kui järgmine.
Nüüd, euroala kriisi süvenedes, ei ole enam nii tore seda nalja jutustada, sest see tundub liiga võimalikuna. Kui tuleb krahh, siis tabab see meid liidus, millesse astumise poolt hääletas kaks eestlast kolmest. Ja minul kui euroskeptikul poleks ju mõtet ilkuda: «Noh, mis ma ütlesin?»
Kas uude aastasse astunutena peaksime pigem pühenduma tagasivaatele või seadma silmad sellele, mida veel pole? Kas senise tegevuse edu ja ebaedu analüüsida või uljalt käega lüües hüpata tundmatusse vette, lootuses, et uued olukorrad pakuvad ka uusi võimalusi?
Apostel Paulus, kaaludes minevikku ja tulevikku, ütleb kirjas filiplastele 3:13–14 selgesti oma eelistuse välja: «Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole.»
Kuid tulevane on meie eest veel varjul, ja teadmatust on alati põhjust karta. Ei karda mitte ainult meie.
Mooses oli toonud oma rahva välja Egiptusest, kuid talle ei antud näha Jumala poolt tõotatud maad, vaid sinna pidi rahvast juhatama tema järeltulija Joosua. Aga kõigepealt oli Moosesel tarvis teda julgustada, nagu me loeme 5Ms 31:8: «Ja Issand ise käib su ees, tema on sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha. Ära karda ega kohku!»
Veel enam! Ka Jeesusel oli teetasandaja, Ristija Johannes, kelle kohta Jumal oli teada andnud. Matteuse evangeeliumis 11:10 selgitab Jeesus: «Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma ingli, kes tasandab sinu tee su ees!»
Piibel julgustab, et kui Jumal käib meie ees, ei ole meil midagi karta. Elukindlustus missugune!
Aga kuidas on tagasivaatamisega? 1. Moosese raamatus (19:26) jutustatakse, kuidas Aabrahami sõbra Loti naine oli tagasi vaadanud kahe patuse linna hävimisele, ja seepeale ta muutus soolasambaks. See sündmus leidis aset enam kui neli tuhat aastat tagasi ja kuuldus sellest levis kogu maailma. Seda eriti kirjanduse suulisesse traditsiooni.
Paljude rahvaste keskaegsed muinasjutud hoiatavad kahe asja eest, kui teeline seab enese minekule. Õpetatakse, et kui sa näed midagi veidrat, siis ära küsi, ja ära vaata ka tagasi, sest kui sa seda teed, siis käib su käsi halvasti!
Vahest on liiga palju öeldud, et selle traditsiooniga seostub ka Kalevipoja ema Linda moondumine kivisambaks, kui ta Tuuslari haardes hüüdis kõiki võime appi. Igatahes tuleb eestlasel see lugu otsimatult meelde.
Iru ämma nime all tuntuks saanud sammas Lasnamäe külje all seisis seal tõesti püsti veel 19. sajandi lõpukümnendeil: kuue jala kõrgune kaheksakandine raudkivist rändrahn. Siis aga viidi see minema silla ehitusmaterjaliks, nagu loeme entsüklopeediast; ENE teatab lihtsalt, et see «hävis».
1970. aastast seisab aga samas paigas Juhan Raudsepa meisterdatud kuju, millel on ka inimlikud näojooned.
Mida me sellest õpime, eriti alanud uue aasta kontekstis? Küllap seda, et ei tasu minevikku takerduda! Kui me oleme eelmisel aastal antud lubadused täitnud ja kui me oleme möödunuga rahu teinud ja kui me võime loota Jumala armule, siis astume julgelt uue aasta teedel.
Tasub ikka uskuda, et paremad ajad on veel ees, sest usk on edasiviiv jõud!

Aarand Roos,
kristlik demokraat