Tagasi oikumeeniliselt assambleelt

4.–9. septembrini toimus Rumeenias Euroopa 2007. aasta ühes kultuuripealinnas Sibius arvult juba kolmas Euroopa kirikute oikumeeniline kokkutulek.
Aastaid Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK, liikmeteks evangeelsed, reformeeritud ja ortodoksi kirikud; ka EELK) ning Euroopa Piiskoppide Konverentsi Nõukogu (EPKN, katoliku kirik) poolt ette valmistatud ürituse võis lugeda igati kordaläinuks. Püüd ühendada kristlikud kirikud oma paljususes ja rikkalikes traditsioonides seekord mõtte «Kristuse valgus paistab kõigile» alla õnnestus ning deviisi laiendati töö käigus kogu maailmale.
Kohtumine järgis oikumeeniliste assambleede (1989. aastal protestantlikus Baselis, 1997. aastal katoliiklikus Grazis; nüüd ortodoksses Sibius) väljakujunenud ideed – tegemist oli palverännakuga, mille eesmärgiks süvendada teadlikkust ja austust üksteise konfessionaalsete ja spirituaalsete traditsioonide vastu. Kõike seda lootuses, et vaid nii suudetakse taasavastada oma kontinendi kristlikud juured.    
Kokkutulek Sibius oli planeeritud suurejooneliselt ja kokkuvõtvalt lõpetama kolmeosalist kohtumiste sarja, mida aastate jooksul peeti. 24.–27. jaanuarini 2006 toimus Roomas esimene kokkutulek, kus Eestist osales ka õp Tauno Teder. Seejärel peeti regionaal-seid kohtumisi: 2006. aasta detsembris ka Tallinnas, kus oli ettekandeid EKN liikmeskirikute esindajatelt ning vahetati mõtteid tänapäevase oikumeenilise situatsiooni üle; selle aasta algul Soomes, kus osales peapiiskop Andres Põder; ning viimane kokkusaamine toimus 15.–18. veebruarini Wittenbergis. Lõppenud 3. oikumeenilisest assambleest võtsid ligi 3000 saadiku seas EELK delegaatidena osa õp Kristjan Luhamets ja allakirjutanu; EKK komisjoni «Kirikud dialoogis» liikmena õp Tauno Teder. Päevade lõpuks olime aga kohapeal kohtunud õige mitme kaasmaalasega – erinevate organisatsioonide esindajatena olid kohal näiteks eesti metodisti ja ortodoksi kirikute esindajad; samuti töötas stjuuarditena kaks eesti neiut.
Kontrastide maal
Teekond Rumeeniasse algas mõningase teadmatusega – adekvaatset informatsiooni sellest maast ja rahvast, majandusest ja poliitikast on Eestis võrdlemisi raske saada. Seetõttu kujunes meie lahutamatuks reisikaaslaseks Lonely Planet’i raamat-teejuht.
Meie ettekujutused ja harjumused pidid mõnes osas muutuma ning sobituma kohaliku maailmaga, selle tõdemuse võtsime loominguliselt vastu nii mõneski asjas. Bucureşti 19. sajandi majesteetlikud, kvartalite kaupa tühjad majad ja ligi 200 000 hulkuvat koera, kommunismi hiilguse järelkaja ning kerjavad ja norus väikelapsed hilisõhtuses hämaras linnas, käratsevad mustlased, maoga mängivad poisid rahvast pungil bussijaamas – need on mõned pildid, mis jäid kustumatult meelde. Aga selgeks sai ka see, et tegemist on õige pea kaduva maailmaga – euroremont, moodne elu ja mõttemallid tungivad peale ning kustutavad ajapikku kõik selle, mida nüüd tähele panime.
Vastupidiselt mõjus aga kirikumaailm – vana ja väärikas Rumeenia ortodoksi kirik, kus loetakse ajalugu alates Peetruse vennast Andreasest, kes tõi ristiusu isiklikult juba 1. sajandil maale, elas ja elab vankumatult. Vaimsust kandvad kloostrid (neid on praegu üle 600) koos umbes 5000 nunna ja  2000 mungaga, vaimulikurüüd linnapildis, noored inimesed kirikus, kolmekordne risti ettelöömine liinibussis järjekordsest kirikust möödudes – kõik see näitab hästi suurt austust religiooni ja traditsioonide vastu. Suurimaks muutuseks Rumeenia kirikus võib ajaloo näitel pidada hoopis oikumeeniat, mille arendamisega astuti küllap suur samm ka Sibiu üritust korraldades ja piltlikult öeldes kõiki Euroopa kirikuid enesele külla kutsudes.¹
Eesti kolmeliikmelise delegatsiooni jõudmine Bucureştist Sibiusse kestis terve päeva, mis oli täis teadmatuses ootamist, aja mahavõtmist ja seitsmetunnist bussisõitu üle Karpaatide koos Prantsusmaa suure saadikuterühma ja televisiooni võttegrupiga. Pimedas assambleelinnas võttis meid vastu rumeeniapärane tohuvabohu – majutumine, mis lõppes vastu ööd õnnelikult kohalikes võõrastemajades.
Suurte maade delegatsioonide tegevus paistis üldiselt silma huvi poolest suunata ja mõjutada lõppdokumendi teksti, mis oli nii mõnelgi korral eesmärgiks. Samas oli märgatav seegi, kuidas rahvusrühmad lagunesid, sest kohtumisi, kõnetamisi ja kokkujuhtumisi oli väga palju ja tihedalt. Assambleed võiks seetõttu võrrelda suure katlaga, kus keeled küll segati, ent anti võimalus jätkata – mitte torni, vaid sildade ehitamiseks.
Kogu linn elas kaasa
Päevad algasid linna keskele püstitatud võimsas telgis, kus kajasid kutsuvalt puukellade helid. Üheskoos tervitati Sibiut ja tervet Rumeenia kirikut, mälestati juuli lõpus lahkunud Rumeenia ortodoksi kiriku patriarhi Teoctisti. Kõnedes rõhutati vajadust restaureerida Euroopa kirikute ühtsust Püha Vaimu valgustusel ning ortodoksi kirik kinnitas: me peame koos liikuma täissakramentaalse osaduse poole kirikutes. Seda toetati suure aplausiga. Oldi seda meelt, et isegi kriitiline suhtumine üksteisesse näitab, et peame omavahel dialoogi, ning tunnistati, et Kristuse valguses on vaja edasi tegutseda.
Teiste seas tervitas kokkutulnuid Rumeenia kuningapere järeltulija ja president, kõnelesid Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president René van der Linden ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, kelle sõnul vajab Euroopa Liit kirikute tuge ning initsiatiivi. Oma tervituse saatis Rumeenia peaminister Cālin Popescu-Tāriceanu; sõna said eri maade kirikutegelased ja ilmikud.
Assamblee päevad olid jaotatud nii, et võis kuulata ettekandeid, osaleda foorumitel (teemadeks ühtsus, spirituaalsus, tunnistus, Euroopa, religioonid, migratsioon, loomine, õiglus, rahu) ning rühmatöödes. Õhtuprogramm pakkus rikkalikult võimalusi kuulata loenguid, vaadata filme, arutleda väikerühmades, vaadata näitusi, kuulata kontserte.
Palvusi ja jumalateenistusi peeti nii telgis kui ka kõikides linna kirikutes, kulminatsiooniks oli 8. septembril neitsi Maarja sündimise püha teenistus. Tundus, et terve linn elas ja hingas koos assambleega, rääkimata neist, kes arvukalt väljaspool kirikute ametlikke delegatsioone olid oma organisatsioone või ideid esindama tulnud ja agoraal ennast tutvustasid.
Ettekannete pidajaid oli palju, mõtteid kogunes: räägiti ühtsusest, mitte ühesugususest; kirikust kui valguse keskme asukohast maa peal; usu ja teaduse suhetest; kirikutest kui vikerkaarest, valguse erinevatest spektritest; religioonist kui ühiskondliku elu loomulikust osast.        
Korduvalt rõhutati, et Sibiu assamblee on eriline, sest võrreldes eelmiste kohtumistega on üksmeel tunduvalt suurem ja selgemini tajutav. Ikka korrati soovi muuta kirikute ühtsus nähtavaks, seda otsiti; mõned ka leidsid selle: igapäevastes kontaktides, suhetes, teekäimises, palvetamises. Sõpradelt ja tuttavatelt kuulsin sedasama kinnitust: on vaja aeg-ajalt kokku tulla, asjadest rääkida ja kinnitada, et usume ja loodame ka nii.
Paljudele võib vastuvõetud lõppdokument tunduda trafaretne ja igav, kuid ometi on selles peidus kõikide nende tuhandete süda, meel ja mõte, kes Sibius koos olid. See võib näida kulununa, kuid ometi on selles põhimõte, mida väljendavad oma saadikute kaudu kõik Euroopa kristlikud kirikud: me käime ja peame käima koos Kristuse valguses; peame seda näitama teistele – kogu loodule. Selline avalik tunnistamine ja vastastikune kinnitamine toidab.  

Hedi Vilumaa,
EELK delegaat assambleel

1 Alates 1961. aastast on Rumeenia ortodoksi kirik Kirikute Oikumeenilise Nõukogu (KON) liige. KONi liikmeks saades avati end lääne suunas, samal ajal kui maa sattus välispoliitilisse isolatsiooni. Kiriku ja riigi suhete juurde kuulus aga iseenesestmõistetav koostöö. Just seetõttu nõudsid kommunistliku partei juhid Gheorghe Gheorghiu-Dej ja Nicolae Ceauşescu tungivalt oma maa kiriku mitteastumist KONi. Määravaks sai aga vene ortodoksi kiriku liitumine KONiga. Pärast seda lubati liituda ka Rumeenia kirikul. Sotsialistlike maade Praha Rahukonverentsil deklareeritigi muu hulgas koos teiste Ida-Euroopa kirikutega, et igasugune kriitika läänest lükatakse tagasi, eriti etteheited inimõiguste rikkumise osas, ning ollakse aktiivne kirik ühiskonnas. Viimane oli aga kommunistlike seaduste järgi kiriku edasise tegevuse jaoks surmaotsuseks.
Rumeenia riigi välispoliitilist suunda (kaugenemine Moskvast ja kontaktide loomine läänes) toetas pärast II maailmasõda ka Rumeenia ortodoksi kirik. Selline suhtumine tõi kirikule kaasa mõningast kergendust, samuti protestantlikele vähemustele Rumeenia aladel – Ungari ja Saksa luterlikele kirikutele ja Ungari reformeeritud kirikule. Ka need kirikud võisid alates 1948. aastast oikumeenilises töös osaleda, kusjuures Rumeenia ortodoksi kirik sai vahendajarolli: Prahas pidi ta kaotama vahed ortodokside ja mitteortodokside vahel. Sellest johtuvalt valiti Rumeenia ortodoksi kirik hiljem läbirääkimiste pidajaks slaavi ja kreeka ortodokside vahel ning Konstantinoopoli ja Moskva metropoliitide vahel. Vaid ühes osas olid rumeenlased jäigad – koostööst rooma-katoliku kirikuga ei tahetud kuuldagi. Kui teised ortodoksi kirikud Vatikaniga kontakte otsisid ning oma vaatlejaid Vatikani II kirikukogule saatsid, ei kohatud Roomas ainsana Rumeenia esindajaid. Eemalejäämise põhjustena nimetati traditsioonilisi teoloogilisi vaidlusi ning Vatikani rahvusvahelist agitatsiooni.
Vaatamata näiliselt heale tööle läänes, hoiatati korduvalt Rumeenia ortodoksi kiriku eest – koostöös kommunistliku riigiga puudus neil teatavasti ka vabadus. Alates 1968. aastast sai selgeks, et otsesed kontaktid kirikuga on võimatud ning samm-sammult jooksis liiva senine sõbralikuna tundunud suhe vähemuskirikutega.
1990. aasta seadusega kuulutati kõik religioonid Rumeenias võrdseteks, millele järgnes ortodoksi kiriku tugev protest – oldi ju varem sisuliselt riigikiriku seisuses oldud. Praeguseks on olukord stabiliseerunud, 22,3 miljonist rumeenlasest kuulub ortodoksi kirikusse üle 16 miljoni; teised kirikud ja konfessioonid tegutsevad suurima kõrval võrdväärsetena.

10 punkti 3. Euroopa oikumeenilise assamblee lõppdokumendist
1. Me tunnistame, et meie kohus üksikute kristlaste ja kirikutena on Kristuse kui Valguse ja Päästja kuulutamine.
2. Me tunnistame, et tunnustame vastastikku diskussiooni ristimise üle, arvestades erinevate maade saavutusi, ja oleme teadlikud, et ristimine on tihedalt seotud käsitlustega armulauast, ametist ja eklesioloogiast.
3. Me tunnistame, et otsime teid ja võimalusi, mis meid kokku viivad: palve üksteise ja ühtsuse eest, oikumeenilised palverännakud, teoloogiline haridus ja ühine väljaõpe, sotsiaalsed ja diakoonia-alased ettevõtmised, kultuuriprojektid, elu hoidmine ühiskonnas kristlike väärtuste alusel.
4. Me tunnistame, et Jumala rahvas on täielikus osaduses, ning mõtleme eeskätt noortele, eakatele, etnilistele vähemustele ja puudega inimestele.
5. Me tunnistame, et meie kirikud tunnevad kristlikes kaasteelistes ära selle, et nad ei ole üksnes religioossed hoolekandjad, vaid ka täisväärtusliku ja aktiivse rolli kandjad kirikus ja ühiskonnas, et nad muudavad paremaks töö immigrantide, asüülitaotlejate ja põgenikega ning et vähemusrahvuste õigused oleksid kaitstud. Jagame vastutust selle eest, et muuta Euroopa rahu, solidaarsuse, osavõtlikkuse ja kestvuse kontinendiks. Kutsume üles Euroopa institutsioone pidama avatud ja jätkuvaid diskussioone Euroopa kirikutega. Oleme osalised Euroopa poliitikas ning soovime täita selle spirituaalse väega. Euroopa peab saama rohkemaks kui ainult majandusruum.
6. Me tunnistame, et tahame edasi arendada Charta Oecumenica’t kui impulssi ja teejuhti meie oikumeenilisel teekonnal Euroopasse.
7. Me kutsume üles kõiki ühinenud rahvaid astuma praktilisi samme võitluses vaesusega terves maailmas.
8. Me teeme ettepaneku, et EKK ja EPKN koostöös kõikide Euroopa ja maailma kirikutega alustaks konsultatiivset protsessi kliimamuutuste, globaliseerumise ja etniliste vähemuste õiguste osas.
9. Me tunneme kasvavat muret Aafrika kontinendi pärast ja tunnistame, et toetame võlgadest vabastamist ja oleme õiglase kaubanduse poolt.
10. Me teeme ettepaneku, et ajavahemikus 1. septembrist kuni 4. oktoobrini palvetataks looduse kaitsmise eest ning mõeldaks säästliku elustiili rakendamise peale.