Tagasi akadeemilises peres

Usuteaduskonna taastamine 1991. aastal Tartu ülikooli koosseisus on dokumenteeritud tavatul viisil. Formularidekohast ametlikku kirjavahetust polnud vist üldse. Koosolekute protokollimisega ei jännatud, sest luges aeg: teaduskond pidi olema avatud 1. septembril 1991. Teaduskonna avamise praktiline pool osutus siinkirjutaja kui Tartu ülikooli rektori nõuniku igapäevaseks tööks, mille ma võtsin endale ise, sest pidasin seda enesestmõistetavaks, kuna usuteadus ei tohi olla tagakiusatav. Küsimus «kes on Jumal?» on sama loomulik nagu küsimus «mis on sool?».
Peamiseks kirjalikuks allikaks teaduskonna taastamisel on jäänud Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Peeter Oleski kui Tartu ülikooli rektori prof Jüri Kärneri poole kohaga nõuniku kirjad rektorile. Need on kirjutatud käsitsi, üksikeksemplaris erakirjadena, s.t ametlikult registreerimata. Kui prof Jüri Kärner 1993 uuesti rektoriks ei kandideerinud, võttis ta rektori kabinetist kaasa üksnes nood kirjad.
Arutlemiseks teemal, kas usuteaduskonna taastamist tohib juhtida ateist – vastu olid praostid Harald Tammur ja Valter Vaasa ning Ain Kaalep –, puudus irreparabile tempus. Ses suhtes toetasid teaduskonna taastamist Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõttes EELK Tartu Maarja koguduse pastor kui EELK Peetri kiriku Maarja pihtkonna õpetaja titulaarpraost Otto Tallinn (1914–1995) ja tema kogudus. Vaba raha oli kogudusel 5000 rubla ja Otto Tallinn küsis minult, kuidas seda teaduskonna huvides kõige paremini kasutada. Vastasin, et teaduskonna raamatukogu alusena. Nii kogudus ka otsustas.
Kui ülikooli nõukogu oma korralisel koosolekul leidis, et usuteaduskond peab jätkuma, läksime Otto Tallinnaga peahoone keldris Sophoklese kohvikusse ja lubasime endile kumbki pitsitäie Issanda viinamäelt. See töö oli tehtud.  
Mitu üldisemat küsimust jäi lahtiseks ja paraku pole nende juurde tuldud ka hiljem. Keda TÜ usuteaduskond avalikkuse jaoks õieti kasvatab ja mis on nende tööks? Endisaegses mõttes on usuteaduskonna lõpetaja teoloog, kes on vähemalt ühe aine sooritanud ülemastmes ehk kaitsnud magistritöö. Olgu sellise aine teemaks näiteks «Johan Kõpu õpetus tolerantsist».
Töö kinnitatud, tuleks vikaarias täita oma kohust. Järgmine aste oleks doktorantuur, näiteks teemal «Elmar Salumaa eetika õpetusena ja praktikas». Ent edukalt, magna cum laude kaitstud väitekiri ei taga veel valitust professuurile ja tulemuseks võib olla uus vikareerimine.
Kas TÜ valmistab ette pelgalt usuteaduskonna uusi professoreid või teoloogiadoktoreid, kelle hulgast annab valida järgmisi professoreid – kui saab? See on küsimus rahvuslikus ülikoolipoliitikas tervikuna.
Paarkümmend aastat tagasi polnud meil mahti arutleda ka seeüle, milliseid eestikeelseid õpikuid on vaja usuteaduskonna üliõpilastele ja missugused peaksid olema õpikud kõrvalainetes, näiteks kirikuloos eesti filoloogidele. Olgu rõhutatud, et kõrvalaineid on märksa rohkem kui üks, sest näiteks vennastekoguduse ajaloost ainsana eraldi ei piisa.
Küsimus ei seisne selles, kas usuõpetus on kohustuslik, vaid selles, mida peab haritud inimene usuõpetusest teadma siis, kui tuleb ise täita usulisi kombeid, ja ka siis, kui neid tuleb täita teiseusuliste, näiteks muhameedlaste hulgas.
Pole patt tunnistada tõtt: 1991. a me tahtsime, et usuteaduskonda ei sugeneks tüli, vaenu ja vihkamist. Me tahtsime usu ja usklikkuse mõistmist valguses, mitte pimeduses. Siit ka igatsus erisuguste teoloogiaõpikute järele, andes endale aru, et teolooge on alati vähem kui nihiliste ja anarhiste.
Tundes mitmest õpikust peaainetes rõõmu, tahaksin väga, et niisuguseid jätkuks ka kõrvalaineis. Kuivõrd meil on vaja just manööverdamisvõimelisi gümnaasiumiõpetajaid, sedavõrd on see küsimus enam kui päevakajaline.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane