Taevariik on inimese sarnane?

Meie kaheteistaastane koer on oma tõu ainus esindaja. Viimati marutõve vastu vaktsineerides kiitis loomaarst kõrges eas peni eeskujulikku kehalist vormi, klaari silmavaadet ja küüniseid, mis pehmed kui kutsikal. Moes on kõnelda, et inimene peaks alati ja kõiges kuulama oma südame häält, aga enamasti võetakse seda alles siis tõsiselt, kui soovitajaks on kardioloog.
Koeral pole tervisenõustajat vaja, ta viibib täiesti vabatahtlikult palju värskes õhus, on kehaliselt aktiivne, samas puhkab piisavalt ega tarvita selliseid tapvaid drooge nagu sool, suhkur ja nisupüül ning võib seepärast nautida täisväärtuslikku vanaduspõlve. Peaks temast eeskuju võtma, mõtled diivanil lesides ja pirukat pugides.
Võib-olla on õigus Torgny Lindgrenil, kes kirjutab oma mälestustes: «Koer on saadik lapsepõlvest, mille oleme unustanud. Ükskord olime kõik koerad. Igaüks, kes on just nagu koer, peaks pääsema taevariiki.»
Taevariiki ju tahaks, aga inimesed võisid küll kunagi olla koerad, isegi lambad, kes igatsesid karjase järele, ent enam mitte. Nüüd tahavad kõik pigem olla muinasjutukassid, kanda trendika kaubamärgiga kaunistatud saapaid ja käia omapäi. Kõik koerad on sarnased hoolimata tõust, isegi selle ainsa esindajana, inimene arvab aga, et kuulub üheliikmelisse klassi ega moodusta kunagi tõugu. Vanasti lauldi: «Meie tahme taeva minna selle suure seltsiga», aga tänapäeval kirtsutataks taolise ettepaneku peale nina. Liiga suures hulgas rändamine pole prestiižne ja minna tasub sinna, kuhu pääseb eksklusiivse klubikaardi või tšarterlennuga, teades, et teised jäävad kadetsedes järele vahtima.
Üht sellist erilendu kirjeldatakse küll juba Apostlite tegude raamatu esimeses peatükis. Pärast Jeesuse taevaminekut astuvad stardiplatsile kogunenud publiku juurde valgeis rõivais tegelased (rüblik pakkus, et ilmselt pagarid või sanitarid) ja küsivad: «Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse?» Kadetsete?
Salamisi saab küll igaüks aru, et pole midagi tervemõistuslikumat kui hullumajast põgenemine, aga kuidas ta seda ikkagi tegi? Või küsimus tähendusest: oli see Jeesuse pilvedesse kadumine kodeeritud sõnum laiemale avalikkusele, personaalsele järgimisele kutsuv eeskuju või efektne, aga sisuliselt mõttetu žest? Või kuidas seda kirikus kuulutuslikult ja liturgiliselt taasesitada, et osaliseltki saavutada algne emotsionaalne toime?
Viimase puhul tasub alati tähele panna asjaolu, millele viitab W. H. Auden essees kirjutamisest (LR 3–6/2012):
«Tõelist katarsist ei kutsu esile mitte kunstiteosed, vaid usuriitused. Samuti kutsuvad seda esile – tavaliselt sündmatul moel – härjavõitlused, jalgpallimatšid, halvad filmid, sõjaväeorkestrid ja hiigeletendused, kus kümme tuhat gaidi moodustavad rahvuslipu kujutise.»
Sündsusetus ja halb maitse lähevad alati peale ning seepärast kiputaksegi usku tempima näiteks rahvuse, rassi või poliitikaga. Tihtipeale otsustatakse piltlikult öeldes nagu rätsep Taar Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimeses osas, et «elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster». Prohveti kaamelikarvadest kuub vahetatakse õukondlase kirju hõlsti ja tikanditega õlasalli, mungakuue või õpetlase talaari vastu, kuni viimanegi viiakse rätsepale, et see rõiva ümber õmbleks. Kas mulgi kuueks, millega hea laulupeol käia, või frakiks, millel saab ordeneid kanda.
Ning kui keegi moekast garderoobist hoolimata imetleda ja jumaldada ei taha, tuleb võtta koer. Tühja mul sest heast karjasest, mõtleb inimene, piisab, kui on hea karvane. Arutu küll, aga kuulekas ja hea tervise juures. Ehk peaks temast eeskuju võtma.
Frank Schätzingi katastroofiromaanis «Parv» on pikem arutlus intelligentsist, loomadest, inimestest ja Jumalast. Muuhulgas tõmbab ta järgmise paralleeli: «Koer näeb inimeses ainult võimu, millele ta alistub, mitte mõistust. Inimlik käitumine tundub talle mõttetuna, sest me tegutseme järelemõtlemise baasil, mis on liiga raske looma tajumisvõime jaoks. Meie omakorda ei suuda jumalat, kui ta on olemas, tajuda intelligentsina, sest tema mõtlemine põhineb kogusummal, mille komplekssus erineb meie omast väga oluliselt.»
Vahel tundub, et oma jumalasuhtes olemegi siiani Torgny Lindgreni heiastuse kohaselt koerteks jäänud. Aga kui pühakiri on maailma hullumeelsusest vaevatule pelgalt hääletoru, millest kostab His Master’s Voice, kui Jumalas nähakse üksnes väge ja Jee­suse käitumine tundub jäljendamatu või kuulutatakse liiga raskeks meie arunatukese jaoks, siis kuidas peaks taevariigis jumalanäoliste seas kohta olema inimesele? Sellele oma tõu ainsale esindajale.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist