Suvi toob naeratuse näole ja pühib hirmu

Eesti inimene on omamoodi õnnelik, sest pika sügise ja talve järel on kaunis suvi see mootor, mis käivitab positiivsed emotsioonid. Kas või jalutage maitsvaid aiasaadusi täis turul ja vaadake kauplejate, nii müüjate kui ka ostjate, rõõmsaid nägusid. Ja kui veel seenemüüjaga jutuots üles võtta, siis kuuleb küll rahakotist kroonidele sente lisaks otsides, et hinges on hirm euro tuleku ees, aga seenekorjamise ja -müügiga saab suvel lisa teenida – küllap saab kuidagi hakkama.
Samasugust hakkamasaamise meeleolu ja maaelu kestmist kogesin sel suvel Viljandimaal piirilähedases külas, kus mobiiltelefon andis teada Lätimaale saabumisest.
Kuigi põhjust nuriseda on seal küllaga, sest kohalik pood on avatud vaid mõnel päeval nädalas ja kaupki vaid sortimendist, mis ei rikne. Ja sellegi on poepidaja sunnitud oma raha eest välja ostma, lootes, et kaup ikka müügiks läheb. Bussiliiklus on olematu, ja nii edasi. Aga seda mahajäetuse ja hääbumise tunnet, mida õhkus hiljuti teles näidatud kinopildist «Päeva lõpus», mis filmiti möödunud kevadel Lääne-Virumaal, selles külas (veel) ei olnud. Ikka mõeldi homsele ja istutati ilupuid.
Viimastel aastatel ongi populaarsete suguvõsa kokkutulekute, külapäevade, üleriigiliste mõttetalgute ja suurte pidudega nagu kahe päeva pärast taasiseseisvumispäeval asetleidva maailma suurima interaktiivse ühislaulmisega tõusnud taas kogukonnatunne, rahvuslik eneseteadvus ja rõõmsameelsus, mida on eriti vaja just majanduslikult raskel ajal.
Teadmine, et inimestes on säilinud terve talupojamõistus, kuigi iga päev tuleb järgida totruseni viidud euronõudeid, et jõuda Euroopa rikaste riikide hulka, annab igapäevaellu kindlust. Meie rikkus on meie inimestes, metsas kasvavates seentes ja suvepäikeses.
Rita Puidet