Surnuaiapüha

Kohe on saabumas jaanipäev ja tavaliselt sellel ajal peetakse ka surnuaiapüha. Kas nädal siia-sinna, aga suve alguse ajal tavaliselt seda meie traditsioonis peetakse. Tahan teile rääkida, mis üldse on surnuaiapüha. Nooremad inimesed võib-olla ei teagi sellest enam midagi, sest põlvkond, kes vanaemaga koos surnuaiapühal käis, on hakanud ka ise seda traditsiooni unustama. Oma õppejõuga Tartus samadel teemadel arutledes tuli välja, et inimesed enam üldiselt ei käi sellisel teenistusel või talitusel. Loodan siiski väga, et Eestis on see püha komme veel säilinud, kuigi näen, et ta on olnud muutumises. 

Kirikuõpetaja palveid ja jutlust tulevad kuulama üksikud inimesed, surnuaias liigub samal ajal aga päris palju rahvast ning peaaegu kõik lähedaste hauad on korda tehtud. Ehk siis ei näidata välja, et seda püha peetakse, aga teadmine, et see toimub, on justkui oluline verstapost meie suvistes tegemistes ja oma esivanematega suhtlemisel. 

Komme surnuaiapühasid pidada on tulnud Lõuna-Eestist ja Liivimaalt. Kuigi surnud esivanemate austamist-mälestamist rituaalse sööminguga kalmudel peetakse üheks vanimaks ohverdamistoiminguks, siis pikemas ajalises perspektiivis polegi meile nii omase kalmistupüha pidamise traditsioon teab mis vana – teoloogiaprofessor Toomas Pauli sõnul on see komme saanud alguse väidetavalt 19. sajandil Liivimaa luteri kogudustes (Kambja 1830). 

Aja jooksul muutus surnuaiapüha pidamine rahva hulgas väga populaarseks ning selle kombe võtsid üle ka teised konfessioonid. Tavaliselt oli samal päeval kirikus armulaud ja alles pärast iseenda hinge puhastamist ja pattude lunastamist mindi surnuaiale esivanematega suhtlema ja neile austust avaldama, nagu umbes jõulude ajal seda tehakse. 

Kui okupatsiooniajal oli kirik suhteliselt põlu all, siis surnuaiapühasid peeti ikka ja neid oli koguni kaks – ilmalik ja kiriklik püha. Ilmalikke hakati korraldama Eestis 1958. aastal, neid peeti nii eesti kui vene keeles. Kirikliku püha jaoks (üks kord aastas) tuli taotleda võimudelt eraldi luba ja see pidi toimuma alati ilmalikust hiljem. Kui ilmalikke kalmistupäevi reklaamiti ajalehtedes juba varakult, siis kirikliku püha kohta levis teadmine suuresti suusõnaliselt. 

Ilmalikul pühal jagas nõukogude kaubandus „armulauda“ surnuaia ette pargitud autolavkast – seal oli rikkalikult head-paremat, millest argipäeviti võis vaid unistada, ning kangematki kraami. Kõik selleks, et kiriklikud talitused välja suretada. Aga rahva mälu on pikk ja pärast okupatsiooni lõppu kadusid sellised ettevõtmised ning jäid ainult need, mis on päris. 

Kahjuks peab tunnistama, et praeguseks ajaks on ka see komme hakanud hääbuma. Omadel põhjustel – elutempo, kaugus ja mõnikord ka hoolimatus, aga võib-olla on haua korda tegemata jätmise põhjuseks loodusläheduse tunnetamine ja esivanemate mitte segada tahtmine: Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. On ju surnuaedades näha haudu, kus on vaevu aimata, et sinna on keegi maetud. 

Üks laps on ütelnud kuldsed sõnad: „Ema, ma saan aru nüüd küll, mida mõeldakse, kui räägitakse igavesest elust. See on see, kui sinu hauale tulevad inimesed ja räägivad seal sinust toredaid lugusid, laulavad laule ja istutavad sulle ilusaid lilli ning panevad küünla põlema, aga kes pole sind tegelikult kunagi elusast peast näinud.“

Loodetavasti saab olema meie kõigi igavene elu selline. 

Soovin ilusat suve ja ilusaid surnuaiapühasid.

Meelis Malk

Karuse, Lihula ja Mihkli koguduste diakon