Surm koolimajas

Püssipaugud keset Saksamaad, Erfurti Gutenbergi gümnaasiumis kostsid kogu Euroopasse. Need lasud tabasid ka meie südant. Õpilased alustasid oma tavapärast koolipäeva ja valmistusid abituuriumi eksamiteks.
Harjumuspärase koolipäeva katkestasid aga lasud, 19aastane endine kaasõpilane korraldas veresauna, tappes 17 inimest ja lõpuks iseenda. Niisuguse tragöödiaga ei olnud Saksamaa koolid varem kokku puutunud. Mitte ainult brutaalse mõrva tegevuskohaks olnud kool, vaid kõik teisedki koolid nii Saksamaal kui ka Eestis küsisid, mis toimub. Kus maailmas me elame? Küsimused pigistavad meie kurgu kinni ja jäävad kahjuks vastamata.
Pöördume koolijuhtide, arstide ja psühholoogide poole. Mis on juhtunud? Kuidas peaksime käituma? Mida on meil öelda vägivalla läbi puruks kistud kodudele ja koolidele.
Tõsi, meenuvad Ameerikat šokeerinud koolivägivalla aktid, aga see tundus meile kauge ja uskumatu. Ega kool ole küll ammu idülliline ja turvaline haridustempel, aga siiski tõid 27. aprillil kõlanud püssilasud Gutenbergi gümnaasiumis õudse reaalsuse kooli olukorrast veelgi lähemale.
13. märtsil 1996 tulistas 43aastane mees Šotimaal 16 esimese klassi õpilast ja nende õpetajat. 24. märtsil 1998 tapsid USA Jonesboro kooli 11- ja 13aastased õpilased neli kaasõpilast ja õpetaja. 20. aprillil 1998 tapsid kaks koolipoissi USAs Littletonis 12 kaasõpilast, ühe õpetaja ja haavasid 23 kaasõpilast. 9. novembril 1998 laskis 15aastane koolipoiss Meissenis Saksamaal klassikaaslaste silme all maha õpetaja. 16. märtsil 2000 tulistas 16aastane õpilane Brannenburgis Saksamaal internaadi juhatajat, kes 6 päeva hiljem suri. 8. juunil 2001 laskis Osakas Jaapanis 37aastane mees maha kaheksa last. 19. veebruaril 2002 laskis 22aastane mees Bayeris Saksamaal maha majanduskooli direktori ja veel kaks inimest. Küllap võiks seda traagilist statistikat jätkata.
Olme kuulnud, et mõni Eesti eliitkool on palganud spetsiaalsed turvamehed, et hoida koolist eemal narkodiilerid. Vägivaldsed arvutimängud, televisioonis näidatav vägivald, kodude olematu roll laste kasvatamisel, järjest kasvav stress – see kõik loob olukorra, et noor inimene ei tea enam, kes ta on, kus ta on ja mida ta teeb.
Sarimõrvarid ei tegutse enam kusagil ameerika suurlinnades, maailm on muutunud üheks suureks külaks. Virtuaalne maailm, mille tänapäeva kooliõpilane võib endale hõlpsasti luua, viib võõrandumiseni ümbritsevast. Kool on ühiskonna peegel, paraku tihti ka kõverpeegel või suurendusklaas. Igal juhul tulevad ühiskonnas, perekonnas ja kodus olevad probleemid koolis eriti nähtavale.
Pühitsesime möödunud pühapäeval emadepäeva ja tahame sellega rõhutada konservatiivseid kristlikke ja ühiskonnas marginaalseks muutuvaid väärtusi. Ilmselt on kodus need juured, mis panevad noort inimest tarbima alkoholi, suitsetama, kasutama narkootikume, elama tundide viisi koos televiisori ja arvutimängudega ning lõpuks haarama viimase piiri ületamiseks relva enda ja teiste vastu.
Mõni päev tagasi anti teada, et Saksamaal on otsustatud keelustada vägivaldsed arvutimängud. Eesti ühiskond ei tohi jätkata üliliberaalset liini, meilgi on aeg öelda ei vägivalla propageerimisele massimeedias. Kristlastena me ei saa jääda ootama, et keegi teine peaks midagi ette võtma ja seega on meie jätkuvaks võimaluseks kiriku ja kooli koostöö, usuõpetuse muutmine kõigile õpilastele kättesaadavaks ja kiriku ning kogudusemaja uste avamine noortele.
Tiit Salumäe, assessor