Suhtumisest põgenike vastuvõtmisesse

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), esindades tuntavat osa Eesti elanikkonda ühendavaid kirikuid, käsitleb ka ühiskonna probleeme ja püüab kaasa aidata nende lahendamisele. Juba juuni algul, kui valitsus asus arutama põgenike vastuvõtmise küsimust, tegi EKN pöördumise, pakkudes sellekohast koostööd.
EKN näeb põgenike aitamises kristliku ligimesearmastuse ja piibelliku ellusuhtumise väljendust. On ju pühakirjas korduvalt juhitud tähelepanu kodutute ja abivajajate toetamise vajadusele ning kästud olla külalislahked (Mt 25:35; 1Tm 5:10; Hb 13:1–3 jne). Põgenike aitamine on ka üldinimlik nõue ja kooskõlas Euroopa põhiväärtustega.
Me ei tohi unustada ka paljusid kogukondi, kirikuid ja kogudusi Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, USAs, Kanadas ja mujal, kes võtsid vastu ja toetasid tuhandeid sõjapõgenikke Eestist. Oleme neile võlgu mitte üksnes tänu, vaid ka kohustuse toimida sarnaselt põgenike puhul teistsuguses ajas ja olukorras.
Vaba rahvana oleme paratamatult osalised tänase rahvusvahelise olukorra kujundamisel ning vastutavad inimeste eest, kes on sattunud kriisikolletesse. Meil pole õigust nende ees uksi sulgeda, olgugi et esmane eelistus peaks olema nende aitamine nende omal maal.
EKN mõistab ja toetab püüdlusi kaitsta eesti rahvust ja kultuuri. Siiski leiame, et seda ei saa teha üldinimlikke kohustusi, sealhulgas kristlikku ligimesearmastust hüljates. Pigem seaks see ohtu rahvusliku vaimu tervise. Okupatsiooniaastatel toimunud demograafilise olukorra vägivaldne muutmine sunnib küll ettevaatusele pagulaste vastuvõtmisel, kuid ei saa välistada lahket suhtumist abivajajatesse.
EKN peab äärmiselt oluliseks seista igati vastu inimeste ebaseaduslikule sissetoomisele Euroopa Liitu kui ühe huvigrupi äritegevusele.
Samuti ei oleks õige samastada majanduspagulasi sõjapõgenike ja isikutega, kelle elu on ohus nende usuliste veendumuste ja tõekspidamiste pärast. Tähelepanu ja hoolt tuleb osutada esmajoones viimastele rühmadele.
EKN taunib igasugust ksenofoobiat ja vihkamist teisest rassist, rahvusest või kultuurist inimeste vastu ja kutsub üles nägema igas inimeses ligimest, venda või õde. Samas ei tohi ka kriitikas ja vastuseisus immigratsioonile alati näha võõraviha või abstraktse kurjuse ilmingut. Selles võib väljenduda ka isamaa-armastus ning mure eesti rahva ja kultuuri tuleviku pärast. Halvustav ja üldistav sildistamine osutub sel puhul ise vihakõneks.
Kutsume üles avalikule ja vastastikku lugupidavale dialoogile Eesti pagulaspoliitika üle, et hinnata kõiki positiivseid ja negatiivseid aspekte ning kujundada selles küsimuses Eestile sobiv strateegia. Hoiduda tuleks lihtsustavatest klišeedest, nagu tuleneks vastuseis pagulastele üksnes teadmatusest – on ju ka käesolev pagulaskriis sündinud ELi tippkompetentsi kiuste. Samuti ei tohiks põgenike vastuvõtmises näha üksnes allumist välisele survele.
Põgenike seas on ka kõrgelt haritud inimesi ja spetsialiste, kes võiksid täiendada meie tööturgu ja rikastada kultuuripilti. Enamik pagulasi soovib elada rahumeelselt ja kasvatada oma peresid vastuvõtjamaades. Kuid on ka selge, et kõik sisserännanud peavad elama vastavalt meie seadustele ja reeglitele koos kaasnevate õiguste ja kohustustega.
Globaliseerunud maailmas on tegu paljuski ennustamatute protsessidega, mille puhul tehtavad otsused on suures osas hinnangulised ja oletuslikud. Oluline on neis säilitada inimväärikus ja ligimesearmastus. Aidaku meid selles ülesandes Kristuse eeskuju ja Jumala õnnistus.
Eesti Kirikute Nõukogu