Sügisest, üpris humanistlikult

«Need õunad ei lõpe kunagi, see on ikka täiega nõidus,» arvas poeg, kui oli tundi paar jälginud minu rassimist viljapuuaia ning auto vahet. Pidin nõustuma: ubinad ei vähenenud sugugi ja olin sunnitud vanemate rahustamiseks lubama, et planeerin veel nii mõnegi Võrumaale sõidu projekti «Õunad mahlaks – jess!!» tarbeks. Meie uibuaed Kütioru maalilisel veerel lausa ägab saagi raskuse all. Võib oletada, et paaril järgneval aastal peab leppima kesiste saadustega, sest viljapuud elava looduse osana vajavad taastumist pärast tänavust hea vilja andmist.
Ülehomme saabuv (kalendri)sügis suunab tähele panema märke looduses. Möödunud nädal pakkus lisaks pimedatele päevadele ja selgetele kuuvalgetele öödele ka hallist pilvemassist läbitungivat päikesekulda ning silmailuks esimesi kirendavaid vahtralehti. Linnainimesena nädalavahetusel metsa jõudes jäi silma tihe liiklus sambla sees, uskumatult palju «pisilasi» näis kiirustavat sügistoimetustega – läikivsiniseid sitikaid ja kiirgavrohelisi põrnikaid andis kohe imetleda.
Helid taevakaarel viisid mõtted rohujuuretasandilt kõrgemale. Kuregrupeeringud pidasid reisiplaane. Veel ei olnud kolmnurk Egiptimaale suunatud aga perspektiivis ometi. Tean hästi, et vananaistesuvele ja kuldsele sügisele järgneb pime aeg, kui jalgealune lirtsub ning murevärvi taevakaar võtab meele viluks. Aga ilma porise sügiseta poleks saabuva talve lumevalgust ning uue kevade ärkamisaega. Põhjamaalastena tuletagem seda endale meelde. Enne kui saadame endasse tõmbudes maailmale signaali: olen mõru mees, kelle osaks kollektsioneerida musti mõtteid. Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks…
Liina Raudvassar