Su kuningas tuleb sulle tasane
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 1. aprill 2009 Nr 13 /
Vikerraadio 2008. aasta rubriigis «Hiina lugu» rääkis orientalist Linnart Mäll taoismi rajajast Laozi’st, kelle teoses «Daodejing» («Kulgemise väe raamat») on mõtted, mida raadioeetriski tsiteeriti: «Toimi toimimata, tegutse tegutsemata, maitse maitsmata, suur on väikeses, palju väheses, kurjusele vasta väega, kerges rasket näe, väikest suureks pea» (63. ptk).
Tuleb tunnistada, et hoopis teistele põhimõtetele rajatud maailmas pole kerge neid sõnu mõista ja tegelikkuses rakendada, nagu jäi mulje ka vanameister Mälli irooniamaigulisest kommentaarist Laozi õpetusele. Ometi pole vähemalt kristlastel võimalik n-ö väiksuse väe temaatikat kõrvale heita, sest see seisab ka Jeesuse õpetuse ja elu keskmes. Sellest tunnistab eredalt taas kättejõudev Suur Nädal, mis algab palmipuudepüha sündmusega.
Evangeeliumides kirjeldatud palmipuudepüha episood on viimases piiblitõlkes pealkirjastatud «Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma». Konteksti tundmata näib pealkiri liialdusena. Siiski ei sattunud Jeesus vasturuttavate inimeste naeru alla, küll aga leidis end korraga ülevalt häälestatud rahvasumma keskelt. Ta polnud inimestele tundmatu. Tema sõnade ja käte läbi sündinud imeteod vaimustasid paljusid. Kus maiste valitsejate käsi ning kirjatundjate tarkus jäi jõuetuks, ilmnes Jeesuse ainulaadne meelevald. Selle ilma ülemad käsutavad inimesi, Jeesus aga vaimuvägesid. Kõik see äratas erutavaid ootusi ja eelaimdusi millegi suure ja otsustava saabumisest. Puudelt raiutud palmioksad – võidu, rahu ja külluslikkuse sümbolid –, truualamlikult teele heidetud riided, kõlavad laulud ning õnnistushüüud kuulusid uue valitseja väärika vastuvõtu juurde.
Rahukuningas Jeesuse näol on tekitanud kõhklusi või lausa irooniat. End kristlasteks lugedes peaksime tõsise järelemõtlusega küsima: kas tõepoolest ootame oma elutegelikkusesse, oma kirikusse ja kogudusse Rahukuningat? Mõnigi kord sooviksime näha hoopis teistsugust Jeesust – Issandat, kes tuleks täis tähtsust ja võimukust «korda looma» ning kristlaskonda paremale, õigemale järjele aitama. Paraku aga ei murdu uskmatus või jumalatus mis tahes vägivallatsemise abil, vaid toob viimaks kaasa veel suurema eemaldumise ja võõrdumise. Toob kaasa pimeduse võimu neis, kes nimetasid end maailma valguseks.
Eelseisvatel pühadel tohime jälle kummarduda väiksuse väe saladuse ees ning sisemises puudutatuses imetleda Kolgata kaotuse võitu. Paistab, et selle paradoksi võimalikkust on aimatud väljaspool kristlustki – nagu tõendavad eeltsiteeritud Laozi sõnad. Kuid selle, mida igatsedes on aimatud, elas ja kannatas Jeesus Kristus tõeks, tegelikkuseks. Õnnistagu kolmainu Jumal, et meiegi võiksime sellest tõelusest osa saada, surra selle maailma suuruse tühisusele ning elada Kristuse tasaduse suuruses.
Marek Roots