Su ees on avatud uks

Filmis «Patukahetsus» küsib lõpus üks memm: «Kas see tee viib templi juurde?» Talle vastatakse, et ei vii. Memm küsib, et milleks siis see tee, kui see ei vii templi juurde.
Elu muutub vahel tormamiseks, kus unustatakse siht, mida tahetakse saavutada. Kiirustamine muutub elustiiliks. Rohkem ja paremini ei saa olla elu eesmärgiks. Peatus Jumala kojas aitab taastada elu igavikulist sihti.
Avatud kirikud teelistele on meile suur õnnistus. Näen oma kodukirikuski igal päeval inimesi vaikselt kirikupingis istumas. Nad on selle võimaluse eest tänulikud.
Mäletan aastat 1975. Olin rongiga teel Kaliningradi, et aega teenida Nõukogude armees. Eelolevates päevades oli palju teadmatust. Kui rong peatus mõneks tunniks Riias, läksin kirikusse. Nädala keskel oli seal jumalateenistus. Rahvast oli kirikus vähe, kuid koraaliviisid olid tuttavad. Istusin kirikupingis ja laulsin oma keeles kaasa just neid sõnu, mis parasjagu südamest huultele kerkisid. See polnud minu jaoks tavaline jumalateenistus. See oli teelise kirik. Tol korral minule nii vajalik ja õnnistusrikas.
Mingil määral oleme ka meie teel, kus meile ei anta palju valikuid. On palju tingimusi, mida me ei saa enda elus muuta. Sel teel vajame avatud kirikuid. Alati ei tunne me end sunniviisil teele saadetutena. Esimesed kaunid ja soojad kevadpäevad on kindlasti reisiplaane mõtteisse toonud. Kui südames on rõõm või tänu, muutub see Jumala palge ees palju kirkamaks.
Kaunid kirikud on meie kodumaa rikkus. Esmalt on see osa vaimsest rikkusest, kuid need on ka erilise kultuurilise tähtsusega. On oluline, et kõik nendesse hoonetesse kätketu oleks võimalikult paljude rikkus.
Suvised reisid annavad võimaluse nendega tutvuda. On vaid vajalik, et kirikud oleksid avatud igal päeval. Hoolimata kulutustest ja nendest inimestest, kes astuvad kirikusse kurjade kavatsustega.
Nõukogude ajal oli kirikul raske aeg. Kiriku tööd takistati kõikide vahenditega. Need, kes sellel ajal ustavaks jäid, pidasid oluliseks, et suutsid kirikute uksed lahti hoida.
Tänapäeval, ateismijärgsel materialismi ajastul, on see jätkuvalt kiriku oluline ülesanne.
Ilmutuse raamatus kirjutati Filadelfia kogudusele Jumala hoolitsusest just nende sõnadega: vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse. Olgu siis avatud kirikute uksed Jumala jätkuva hoolitsuse ja armu märkideks. Ja olgu meil taipu kõige kiiruse keskel nendest ustest sisse astuda. Õnnistusrikast teelolemist!
Joel Luhamets, assessor