Sõnadesse suletud Jumal

Kultuuridel ja religioonidel on erinev suhtumine sõnadesse. On neid, kus sõnad on üsna juhusliku iseloomu ja kontekstuaalse tähendusega. Viibides välitöödel Yapi saarel (Mikroneesias), leidsin, et seal elavad inimesed suhtuvad meist üsna erinevalt sõnade tõesusesse.
Sõnad peavad vastama teatud sotsiaalsetele kokkulepetele: palvele tuleb vastata jaatavalt, ehkki see ei tähenda, et palve täidetakse; lugu peab olema värvikate detailidega, faktidele vastavus pole oluline. Muidugi täidavad sõnad ka selles kultuuris teatud kommunikatiivseid ja sotsiaalseid suhteid markeerivaid ülesandeid.
Meie kultuuris peab sõna vastama tegelikkusele, kõige kindlam on, kui sõna saab tegelikkusele osutamisega vahetult tõestada. Sõna on tõene siis, kui ta õigele asjale osutab. Sõna tuleneb justkui asja olemusest ning igal asjal on n-ö õige nimi.
Kristlus on sõnakeskne religioon. Esmalt seetõttu, et kristlus on Jumala enda olemuse samastanud sõnaga: alguses oli Sõna … Teiseks sünnib just kristluse pinnalt teaduslik maailmapilt, mis nõuab viimseni viimistletud sõnalist täpsust. Oleme Jumalale omistanud täpsetes ja üheselt mõistetavates sõnades (muidugi meie enda keeles) mõtlemise ja väljendumise ning tihti tegeleb «tarbeteoloogia» Jumala mõtete mõistatamisega.
Erinevaid keeli võrreldes ilmneb, et sõnade tähendused ei kattu. Ühes keeles on millegi tähistamiseks üks, teises sama asja kohta kaks või enam sõna. Kui veel toome Jumala sellesse skeemi, siis millises keeles tema mõtleb? Jumal on justkui suletud sõnade vanglasse, mille võtit meil ei ole. Sõnade vangla muutub veel väljapääsmatumaks, kui lisame isiklike tähendusväljade variatsioonid.
Võib-olla on kasulikum leppida võimalusega, et keel ei viitagi asjade tegelikule olemusele, vaid on üksnes kokkuleppeline tähistamissüsteem. Sõna ei ole tõene siis, kui vastab osutatud asjale, vaid kui ta on kooskõlas teiste tõeseks peetavate sõnadega. Kristlik dogmaatika üldjuhul seda printsiipi järgib. Muidugi usume, et usutunnistuste tõekspidamised vastavad tegelikkusele, ent ei saa seda kuidagi tõestada. Uusi õpetusi ja vanade tõlgendusi hindame selle järgi, kas need on kooskõlas seitsme oikumeenilise kirikukogu otsustega või mitte.
Saame nii endale kui Jumalale avarust anda, kui arvestame keele metafoorilise olemusega. Me mitte ei kasuta kõnekujundeid esitatava sõnumi ilmestamiseks, vaid keel oma olemuselt ongi kujundlik. Oleme harjunud uskumusega, et meie keel on täpne, et ei märka igapäeva kõnes esinevaid metafoore.
«Pane tuli põlema!» tundub täpne palve, ent tegelikult pole kolmest sõnast ükski täpne. Midagi pole vaja panna, tuld pole vaja teha ning tulemuseks ei põle midagi. Metafoor aitab lihtsamas sõnastuses mõtteid edastada. Eks ole ju Jumalgi metafoor, väljendamaks kedagi, kes on meile lähemal kui enda mina, ent ulatub samal ajal universumi otsteni.
Kristlikule eksegeetikale on omane lähenemisviis, et kuna Jumal on absoluut, siis tema sõnad on täpselt ja üheselt tõlgendatavad ning ikka ja uuesti otsime sõnade tagant tegelikku tähendust. Juutliku tekstitõlgendamise traditsiooni eeldus on aga vastupidine: kui Jumal on absoluut, siis tema sõnumite tõlgendamiste hulk on lõputu ning erinevate tõlgenduste vahel ei ole vastuolusid. Äkki on nõnda võimalik vältida või vähendada Jumala sõnadesse aheldamist ning asjatuid vaidlusi ja (verbaal­set) verevalamist?

 

 

 

 

Jaanus Kangur,
religiooniantropoloog