Sõda kui meelelahutus

Iga uus päev ja isegi tund toob värskeid teateid Iraagi sõja kohta.
Ilmselt pole veel kunagi maailma ajaloos olnud ülevaade sõjategevusest nii üksikasjalik, operatiivne ja detailirohke.
Ühest küljest on sõja täpne kajastamine muidugi positiivne. Mul on siiani alles patakas Afganistani sõjast koju saadetud kirju; eks kodused pidid steriilse ajalehejutu ja minu kirjade põhjal toimuvast kokku panema mingi ebamäärase pildi. Tänapäeval on otsereportaažide abil kujunenud sõjast meediasündmus, mis kipub varjutama toimuva traagilist poolt. Tabavalt kirjutas 21. märtsi Postimehes Indrek Tarand: «Me jälgime Iraagi sõda kui spordivõistlust, kus on oma lemmikud, kellele pöialt pidada.»
Minu arvates on sõda toonud välja ka meie ühiskonnas praegu valitseva lihtsustatud maailmapildi, mis võib sisaldada küll rohkesti fakte, kuid suudab harva näha sündmustevahelisi seoseid ja aktsepteerida maailma mitmekesisust. Selline mustvalge, erinevuste puhul alati vastuolusid nägev mõtlemine saadab meid igal sammul, tulemuseks on jäigad mõtlemisskeemid, mis eitavad alternatiive. Näiteks professor Rein Raud kurdab, et Ameerika ja Inglismaa tegevuse taunimine tähendab paljude arvates automaatselt Saddam Husseini pooldamist. Ometi ei pruugi see tegelikkuses kaugeltki nii olla.
Mustvalge maailmanägemise tagajärjeks on põhjendamatud oletused, üldistused ja sildistused. Religioossed inimesed on seda sageli omal nahal tundnud. Sellises käsitluses võib iga moslem muutuda pommipanijaks, judaist maailma vastu salanõu pidajaks, kristlane lihtsameelseks tobukeseks jne. Mitmekesisuse mõistmine algab tavaliselt erinevatesse maailmavaadetesse sisseelamisest: alguseks on vaja kuulata vaid lihtsat juudi anekdooti, mulla Nasreddini juhtumisi või mõnd lugu püha Franciscuse elust.
Pärast pealiskaudsetki sisseelamist mingisse religiooni ei saa selle vaate esindajaid võtta enam hingetute teletegelastena, vaid nad muutuvad osakeseks sinust. Vaid nõnda, väliselt kaugeid kultuure ja rahvaid tundma õppides saab televiisorisõjale lisada reaalsust ning tunnetada telepildi taga kannatusi ja valu.
Kinnituseks meenub Piibli oluline mõte «Armasta oma ligimest nagu iseennast» (Mk 12:31).
Küllap on meelelahutuslikus suhtumises sõtta oma osa üleüldises individualismis ja juurtetuses. Paljud eelistavad olla totaalselt vabad ning püüavad vältida isegi mõttelist kaaskannatamist. Ometi pole keegi meist saatuselöökide eest kaitstud ning sellisel juhul oodatakse ikka kellegi abi.
Toomas Jürgenstein