Sisenemine

Mulle on õigust-öelda alati meeldinud see aeg, mis nüüd algab, on juba alanud. Pime aeg. Mõnikord on ta pime jah.
Üks metsakülast pärit naine jutustas, kuidas ta kord noore tüdrukuna oli koos õega peolt tulnud. Oli sügisene pime aeg, nad tulid koolimaja juurest otseteed, läbi metsade. Korraga nad taipasid, et pole enam tee peal, vaid metsa all. Midagi polnud näha. Muud ei aidanud, kui tuli käpuli lasta ja hakata kätega kobades teed otsima. Lõpuks leidsidki, sukad ja seelik läbimärjad, said koju.
Jah, on selline pimedus. Aga muidu on vaid tuhat sorti erinevat hämarust. Videvikud väljadel, mille kohal köeb viimane loojangutriip. Kuuvalged, kahisevad ööd, mis tahaksid nagu jutustada mingit muistset lugu, sind kaasa kutsuda, kuhugi viia.
Hallid päevad, kui õieti valgeks ei lähegi ja sa võid loendada halli kõiki varjundeid. Neid on sama palju kui hämaruse varjundeid. Punakashall, kui läheneb õhtu, rohekashall, kui tuul pöörab põhja ja läheb külmaks, hõbejashall, kui kohe hakkab lund sadama, pruunikashall, mis hiilib raagus metsadest. Mustjashall küntud põllul. Raudhall koos mingi väga peidetud kuldse helgiga merel, kui on merd. Kõik need hallid.
See on aastaaeg, kui ma ei saa enam põrmugi aru piibellikust, pauluslikust ja johanneslikust valgusepoeesiast, valguse ja pimeduse teatraalsest vastandusest.
See on aastaaeg, mil üldse on raske uskuda, et miski on päriselt nii ja mitte nii, et kellelgi võib olla täiesti õigus, et keegi võib täiesti eksida. Kõik tundub pigem pooleksitusena, kõigil on pooleldi õigus, aga ainult pooleldi, sest see pooleksituse-pooltõdede inimlik mäng vaid varjab, mitte ei näita. See, mida ta varjab, saab olla vaid seal taga, hämaruses. Pingutad, et seda näha, aga ei saa selgust. Juba nagu pimeneks. See on kutse. Hakata sinnapoole minema. Sissepoole, sinna sisse.
Alati on miski, mis sinus selle vastu tõrgub. Inimesena ei saa sa tahta muud, kui et asjad oleks selged, et sul oleks õigus ja teistel vale. Et oleks valge, oleks soe, oleks arusaadav.
Kuhu tahab viia mind see veider jahe videvik? Kuhu ta mind peibutab? Kas teisele poole, varjude poole, sinna, kus enam midagi ei näe? Aga kas ongi seda teist poolt? Lähed ja lähed ja ongi vaid hämarus, ongi vaid pooltõde-poolvale, mis kord paistab tõe, kord valena, pikkamööda läheb ainult pimedamaks…
Aga tegelikult sa ei karda, sest samamoodi hakkab kord pikkamööda valgemaks minema. Sa sisened.
Jälle on see aeg käes. See pole muidugi esimene kord. See pole esimene oktoober, esimene november, detsember. Aga mäletad sa õigupoolest eelmisi? Kas sul oleks tõesti julgust siseneda, kui sa tõepoolest mäletaksid? Armuline unustus on õnneks vahepeal.
Oleks meil julgust siseneda ellu, kui meil oleks eelmisi elusid ja me neid mäletaksime? Õnneks me vähemalt ei mäleta midagi. Me siseneme.
Samamoodi sügisesse, hämarasse aega. Miski nagu ootaks meid seal, aga mis? Ma ei tea, kas me saame seda kunagi teada.
Imelik, et selles hämaruses, selles halluses oleks nagu mingi suurem ausus, mingi suurem tõde inimesest kui pimeduses ja kui valguses. Õieti ei näe me ju kumbagi. Mida me näeme, on alati vaid varjutatud valgus, natuke valgust, natuke hämarust. Niisamuti see, mis me teame. Mis me usume. Oleks vaid üks läbinisti aus usk, ainus meie hämaruse vääriline usk: usk enda täielikku ekslikkusesse.
Aga see usk on võimalik vaid sees. Hämaruses, vaikuses, silmad kinni. Niipea, kui sa astud välja, asud tegutsema, pead jälle valetama, sest see on ainus tuntud viis elada. Sa pead uskuma, et sa tead, et sul on õigus, muidu sa ei saa teha järgmist sammugi. Elamine on alati elamine teataval enesepettuse tasandil. Või teataval aususe tasandil, kuidas soovitakse öelda.
Aga hämaruses, mis nüüd kerkib põldudelt ja metsadest ja maanteeäärtest nagu inimeste südamest, on kutse: kutse siseneda. Minna, kuhu ei tea. Minna, kuhu pole mindud, sinna, mida pole. Aga võib-olla ikkagi on. Võib-olla ikkagi…

Tõnu Õnnepalu,
Eesti Kiriku kolumnist