Sinodil valitakse praost ja abipraost

Kevadperioodil toimuvad praostkondades sinodite koosolekud. Tänavused on erilised seetõttu, et peaaegu kõigis praostkondades tuleb läbi viia korralised praosti ja abipraosti valimised.

See on väga oluline ja vastutusrikas ülesanne. Paljudele, kes igapäevaselt kirikuõigusega ei tegele, võivad EELK uus põhikiri ja seadustik, samuti sinodi tööpõhimõtted jääda arusaamatuks. See nähtub ka eelmises kirikulehes avaldatud Margus Kirja ülevaateloost Ida-Harju sinodi koosoleku kohta.

Ilmselt on põhjust mõnd põhiprintsiipi selgitada. Arvan, et see teadmine on oluline ka laiemale avalikkusele.

Kandidaatide arv ei ole piiratud

Praost on ühelt pool üldkiriku (seetõttu ka kirikuvalitsuse ja peapiiskopi) volitatud esindaja praostkonnas. Sellest tulenevalt esitab praosti kandidaadi peapiiskop või piiskop (Kirikuseadustik § 64).

Rääkides õiguskeelele omaselt kandidaadist ainsuses, ei piira kirikuseadus kandidaatide arvu. Sellele viitab ka sama paragrahvi pealkiri, nimelt: praosti ja abipraosti valimine. Et see nii on, tuleneb kiriku õigusaktides kajastuvast põhimõttest, et praost on ühtaegu ka praostkonna koguduste volitatud esindaja kiriku keskorganites. Selleks annab talle mandaadi just valimine. Kui seda võimalust ja tähendust ei oleks, saaks rääkida ainult praosti kinnitamisest sinodi poolt.

Eelkirjeldatud põhimõte tähendab, et valitava praosti isiku määrab sisuline kokkulepe kandidaadi esitaja ja sinodisaadikute vahel. Esitaja ülesanne on hinnata võimalikke kandidaate, pidada läbirääkimisi ja otsustada, kas piisab ühest kandidaadist või on otstarbekas esitada mitu. Võib olla nii ja teisiti.

Mingil juhul ei tohi ignoreerida olukorda, kus mitme kandidaadi esitamine on asjakohasem. Saab ju vaid sinod ise kujundada oma lõpliku suhtumise. Ja selleks töövormiks on koosolek ja hääletamine. Ida-Harjus toimunu on just niisuguseks näiteks – sinod langetas otsuse vaid ühehäälelise enamusega.

Südametunnistusest lähtudes

Valimisprotseduur on sinodi normaalne töövorm nii valijatele kui ka valitavatele. Ilmselt on selles on ka teatud pinge. Ometi ei tuleks seda näha «rahutu ja sunnitud koosolemisena».

Ka Ida-Harju sinodil olid kandidaadid teadlikud, et nad ei ole ainsad kandidaadid ning vastasid koosoleku ees jaatavalt küsimusele, kas nad on nõus kandideerima. Valimised just nii toimuvadki ja neid pole põhjust pidada dünamiidiks, mis inimese tasakaalust välja viib.

Valimiste puhul on alati eeldatud, et neil osaleja on oma valikutes vaba kuni valimishetkeni. Eelnevalt võidakse pidada nõu, arvamust avaldada. Kui keegi oma arvamust muudab, ei maksa seda kirjutada kõrgemate «jõudude» arvele, see on tema kujuneva olukorrahinnangu tulemus. Viimne otsus tuleb langetada siiski südametunnistusest lähtudes.

Kirikus töötada on suur eesõigus ja au. Valimisel saavutatud edu või ebaedu ei võta seda ära ega anna juurde. Küll on meil kõigil vaja kanda oma kiriklikus ülesandes täit vastutust. Ka sinodil ja sinodisaadikutel.

Neid pole põhjust alahinnata – tegu on tublide, pühendunud inimestega. Kui kõik küsimused oleksid klaaritud ja otsustatud juba enne sinodit – milleks siis sinodit veel kokku kutsuda. Teame, et meie kirikukorraldus pole episkopaalne, vaid episkopaal-sinodaalne. Kummalegi on ette nähtud oma roll. Nii teenime me Kristuse vaimulikus ihus üksteist ja Jumalat.

Kogu kirikurahvast kutsun aga üles palvetama nii sinodi liikmete, sinodi koosolekute, eelseisvate valimiste kui kogu meie kiriku eest, et Jumal meie tööd õnnistaks!

Andres Põder, peapiiskop