Sel künkal algas imeline laas

Tänases lehes on intervjuu praost Jüri
Vallsaluga, kes oma 50. sünnipäeva künnisel tunnistab, et talle meeldib väga
elada, ja lisab, et ei oskaks seda teha ilma oma pereta.

Olime eelmisel nädalal Vallsalude perega
samal koolilõpu aktusel tunnistajaks tütarde kolm aastat väldanud
gümnaasiumiõpingute lõpetamisel. Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumi 68
lõpetajat said oma lõputunnistuse taastamist ootavas Katariina kirikus.
Tseremoonial puudus ametlikrange pidulikkus, küll oli aga soojust,
südamlikkust, hoolivust ja ühe pere tunnet. Seda rõhutas lastevanemate nimel ka
Jüri Kuuskemaa, kes tänas kooli sallivuse eest ja oskuse eest lasta lastel
kasvada erilaadsete ja erimeelsetena, aga samas ühes rütmis kulgeva
kooliperena.

Traditsioonilised pidukõnedki olid
erilaadsed. Teatriklassi õpilased lugesid tänuks Viidingu ja Alliksaare luulet,
õpetajate meesansambel saatis aga oma kasvandikud teele vendade Urbide lauluga:
Sel künkal algas imeline laas, veel vastu taevasina must ja paljas, seades vaid
veidi ümber paar sõna selles Jaan Krossi luuletuses: kuid kõik te õied õitsevad
teis endis…Oma vanaisa tuntuks lauldud luuletust kuulasid kirikusaalis
lõpetajate seas ka Maria ja Ingel.

Kuid kõik te õied õitsevad teis endis…  Lihtsad ja õiged sõnad elluastujale, aga
mitte ainult neile.

Saabunud suvi teeb inimesed veidi
pööraseks: kolme lühikese suvekuuga püütakse ahmida endasse võimalikult palju
muljeid, emotsioone, seiklusi ja ootamatuid avastusi. Eks veidi seiklusjanu on
meiski, kes me Eesti Kiriku suvise reisiga Lapimaa tundruid ja soome
äratusliikumist lähemalt kaema oleme sõitnud sel ajal, kui juunikuu viimane
ajaleht lugejateni jõuab. Omamoodi palverännak saab olema meiegi teekond ja
mõnigi reisiseltskonnast asub teele ehk iseendas õiteilu otsima.

Kordumatult kaunist saab ja tuleb kogeda
aga kodust lahkumatagi, oma lähedastes: pere-, koguduse-, kirikuliikmetes. Nagu
kirjutab tänases kolumnis Marko Tiitus, ei oska me tihti selles kiirustavas ja
heitlikus maailmas üksteist ja iseennast hoida. Soovin, et me saaksime koos
näha võimalikult kaua ja pikalt seda künkalt algavat imelist laant.

Ilusat suvepuhkust ja hoidmist!

Sirje Semm,

peatoimetaja