Seitse õpetlikku päeva Namiibias

13.–21. aprillini viibisid peapiiskop Andres Põder ja assessor Urmas Viilma Namiibia pealinnas Windhoekis, kus pidasid ettekande konverentsil ja tutvusid maa kirikueluga.
Konverentsil olid koos Kurhessen-Waldecki partnerkirikud. Tegemist oli sõpruskirikute traditsioonilise kokkusaamisega, mida korraldatakse kahe aasta tagant ühes lepinguriigis. Viimati kohtuti Tallinnas 2006. aasta juunis.
Lisaks Saksamaa eelnimetatud kirikule ja Eestile olid kohal ka esindajad Lõuna-India, Lõuna-Aafrika luteri kirikutest, Kirgiisi saksa luterlik kirik ning võõrustajamaa Namiibia üks luteri kirikutest. Seitsmepäevasel konverentsil andsid partnerkirikud ülevaate viimase kahe aasta tegevusest ja majandusülevaate.
Et tegemist oli piiskoppide ja haldusjuhtide kokkusaamisega, pidas peapiiskop Andres Põder ettekande meie kiriku tegutsemisest, edusammudest, hetkeolukorrast ja tulevikuplaanidest. Assessor Viilma kirjeldas Eesti kiriku majanduslikku olukorda ja käsil olevaid projekte. Lisaks tavapärasele vastastikusele kogemuste jagamisele oli põhiteemaks juhtimine ja juhendamine, täpsemalt keskenduti koguduse juhtimisele ja ilmikute rollile koguduses.
Meie oleme kogudus
Viilma hinnangul oleks meil palju õppida Namiibia kirikult. Tegemist on väga noore kirikuga, eelmisel aastal tähistati 50. sünnipäeva. Riik saavutas iseseisvuse 1990. aastal. «Ilmikute roll koguduse elus on imestamapanev. Pühapäevasel jumalateenistusel jutlustas peapiiskop Andres Põder. Ma ei ole varem näinud jumalateenistust, kus koguduse pastor istub kirikupingis ja teenistuse viivad läbi algusest lõpuni ilmikud. Vaimuliku roll olnuks armulaua pühitsemine ja jagamine, kui oleks olnud armulauaga teenistus.»
Pühapäeviti ongi Viilma sõnutsi koguduse õpetaja roll jutlustamine, kõik muu jääb koguduse õlule. «Küllap see oleks ka meil võimalik, aga tahaks suhtumise muutumist,» täheldas assessor.
Namiibia mõtteviis on selline, et kogudus on nende, mitte pastori või juhatuse oma. «Kogudus – see oleme meie, mitte keegi ei tee midagi meie eest ära» – selline on Urmas Viilma hinnangul Namiibia kiriku liikmete mõtteviis. Ka aidsiennetustöö võtmeisikud on ilmikud, samuti kõikvõimalikud projektijuhid. Vaimulikku kutsutakse ettevõtmistesse kaasa vaimuliku juhina.
Kirik nähtaval kohal
Seesuguse suhtumise tingib arvatavasti eelkõige olustik. «Namiibias on probleemid, mis meil pole nii drastilised: ennekõike tööpuudus, mistõttu inimestel on vaba aega,» märkis ka Viilma. «Käisime külades, kus oli tuhandeid meie mõistes plekk-kuure, milles inimesed elasid. Keset küla seisid kiviehitised – kool ja kirik. Öeldi, et 90% külaelanikest on töötud. Järelikult neil on aega, ja kirik on ainus, kes on sealsamas nende kõrval.
Kogudus ei tegele ainult liikmetega, vaid teenib kogukonda: käiakse kodudes, tehakse aidsinõustamiskursusi, räägitakse seksuaalkasvatusest. Seejuures ei küsita, millisesse kogudusse või kirikusse inimene kuulub, olulisemaks seatakse, et tal oleks aega ja huvi.» Kirik oli Viil­ma hinnangul Namiibias väga nähtaval ja kohal täiesti tavaliste inimeste juures.
Et tegemist on aidsileviku piirkonnaga, siis on töös mitu ennetusprojekti, samuti orbude hoolekande ja elatustaseme tõstmise projekte. «Üks huvitav projekt, mis käsitles miinimumelatustaseme tagamist, on suunatud ühe küla elanikele. Kord kuus antakse kõigile külaelanikele 100 Namiibia dollarit (umbes 130 Eesti krooni), millega inimesed saavad endale vajalikke vahendeid soetada. Sattusime külasse raha jagamise päeval.
Projekt käivitus jaanuaris, mõju uurimine alles käib. Tagasisidest selgus, et noorte naiste seas on tulemused väga positiivsed: äraelamiseks ei pea enam seksi müüma. Toetus on hädavajalik, sest tööpuudus on piirkonnas väga suur. Namiibia pered on suured, seepärast moodustab toetussumma peredele üsna korraliku sissetuleku.»
Partnerkirikud vahetavad kogemusi kahe aasta tagant. Järgmine kohtumine toimub 2010. aastal Johannesburgis Lõuna-Aafrikas.

Lea Jürgenstein