Sajanditagune suursündmus

Just 1917. aasta sündmused lõid eeldused iseseisvuse väljakuulutamiseks. Seetõttu on kohane meenutada ka saja aasta möödumist suurest eestlaste meeleavaldusest, mis toimus Petrogradis 26. märtsil (uue kalendri järgi 8. aprillil).
See ettevõtmine sai teoks tänu eestlaste suurele hulgale Vene impeeriumi pealinnas. Juba enne Esimest maailmasõda elas seal ja lähiümbruses üle 20 000 eesti päritolu inimese, 1917. aastaks oli see arv aga kahekordistunud. Ainuüksi ümbruskonnas teenivaid sõjaväelasi osales demonstratsioonil tuhandeid.
Kuid veelgi olulisem oli see, et eestlased suutsid tõhusalt ja koordineeritult tegutseda. Tavapäraselt meeleavaldajate arvuks pakutud 40 000 võib olla veidi liialdatud, sest siis pidanuks peaaegu iga pealinnas elanud eestlane kaasa lööma. Igal juhul oli aga üritus nii rahvarohke ja ladusalt organiseeritud, et täitis edukalt oma eesmärgi eestlaste nõudmistele tähelepanu juhtimiseks. Nelja päeva pärast otsustas Venemaa Ajutine Valitsus ühendada Eesti alad ühte kubermangu ja anda sellele piiratud omavalitsuse.
Kümned teised 1917. aastal esile kerkinud väikerahvaste rahvuslikud liikumised polnud kaugeltki nii edukad. Enamasti koondasid need ainult väga väikesearvulist haritlaskonda. Rahva enamuse moodustasid vaesed, harimatud ning rahvustundeta talupojad, keda polnud kuigi lihtne oma huvide kaitsmisele mobiliseerida.
Eestlastel ja teistel protestantliku taustaga rahvastel oli aga see eelis, et kirik oli väärtustanud haridust. Kuna peaaegu kõik inimesed oskasid lugeda, said rahvuslased ajalehtede kaudu nende silmaringi laiendada ja ühisidentiteeti propageerida. Parem haridustase lõi ka eeldusi jõukuse kogumiseks, seltsielu edendamiseks ja eneseteadvuse tõusuks.
Seetõttu pole juhus, et just eestlased kuulusid nende väheste Vene impeeriumi rahvaste hulka, kes suutsid ära kasutada revolutsiooniga tekkinud võimaluse omariikluse rajamiseks. Juba Petrogradi meeleavaldus näitas, et iseseisvuseks oldi küps – eestlased hoidsid maailmavaatelistest ja klassierinevustest hoolimata ühte ning neil oli ressursse ja võimekaid juhte oma huvide eest seismiseks.
Eestlaste edu taga oli muidugi teisigi sama olulisi põhjusi kui protestantlik taust. Pealegi oli kirik ja luterlik identiteet juba sada aastat tagasi paljude haritud eestlaste jaoks kõrvaliseks muutumas. Ehkki rongkäik algas Jaani kiriku kui pealinna eestlaste peamise koondumiskoha juurest, oli ka Petrogradi meeleavaldus puhtilmalik ettevõtmine. Selle peamiseks organisaatoriks oli vasakpoolsete vaadetega Eesti Vabariiklaste Liit, mille juhid kiriku suhtes erilist poolehoidu ei ilmutanud.
Igal juhul oli Petrogradi meeleavaldus esimesi märke eestlaste esiletõusust arvestatava poliitilise jõuna. Ja ehkki erinevalt mitmest teisest Euroopa rahvast ei mänginud kirik meie rahvuslikus liikumises kuigi olulist rolli, oli ta tahtmatult kaasa aidanud omariikluse eelduste tekkimisele.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter