Säästlik maailmavaade

Kes meist ei tahaks täna elada paremini kui eile ja homme paremini kui täna?
Elukvaliteedi tõstmise soov on meisse vaikiva käsklusena programmeeritud nii, et me seda endale tihti ei teadvustagi. See on kui mootor, mis tagab eluspüsimise ja arengu. Arenemissoov on muutmas maailma niivõrd jõudsalt, et teadlased ei ole suutelised prognoosima lähiaastate käiku ja ajaloolased on olnud sunnitud tõdema viimase aastasaja mitmekordset arengukiirust varasemaga võrreldes.
Tehniline areng väidetakse olevat suunatud valdavalt elukvaliteedi parandamisele, kuid tootmisstatistika tõestab meile hoopis midagi muud. Kaks kolmandikku maailma tootmispotentsiaalist on suunatud väheväärtuslike tarbeesemete stantsimisele, mille turustamiseks teevad kaupmehed suuri pingutusi. See on kurb paratamatus ja puudutab otseselt inimeste muutuvaid väärtushinnanguid. Seega võib sõnakõlksuna kõlavat parafraasi «kui on tarbimine, siis on ka tootmine», vaadata mõlemat pidi; ehk kui on tootmine, siis on ka tarbimine. Kumb oli siis ikkagi enne, kas muna või kana?
Paraku kujundatakse tarbimisharjumusi varjatult rohkem, kui me seda enesele teadvustame. Vastu saab sellele astuda vaid selge ja kindla hoiakuga säästlikkuse suunas. Samas kõlab evangeelne üleskutse vaesusele kaasaegses ühiskonnas õõnsalt ja kutsub üles pigem selle ignoreerimisele. Sest kes ei tahaks paremini elada?
Küsimus on igati õigustatud kirikliku sfääri niigi tagasihoidlikku ressursibaasi arvestades. Seega tuleb üleskutset tarbimismentaliteedi muutmiseks võtta kui uut retoorikat, mis kinnitaks kristlikku eetikakoodeksit, mitte kui rehepapilikku üleskutset vähese raha juures tarbima palju odavaid asju, mis õige pea prügimäele reisivad ja millest meil sisimas mingit rõõmu ei ole. Selline tarbimine on enesepettus ja looduslike ressursside raiskamine.
Üleskutse säästlikule maailmavaatele on täna võtmas üha suuremaid mõõtmeid, sest väheväärtuslike toodete valmistamiseks kulutatud energia võetakse meie kõikide ühisest varasalvest. Olgu selleks maapõue fossiilsed energiakandjad, mille raiskamise eest saame vastu rämpstoodangut ja saastatud õhu.
Suurenev saastus ja kasvavad prügimäed esitavad meile täna väljakutse säästlikuks ja minimalistlikuks maailmavaateks, mis algab tarbimisharjumuste muutmisest ja loodusliku elutunnetuse juurutamisest. See algab väheste väärtuslike asjade tarbimisest, mis meile sisimas tõesti heameelt valmistavad ja elu kergemaks muudavad, kuni rohelise taastuvenergia tootmise toetamise ja jalgsikäimist autosõidule eelistamiseni välja.
Jaan Tepp