Ruudulises pleedis alt Soome silla

Võin ainult kujutleda, millise tagamõttega sai omal ajal Tallinnas Maarjamäele ehitatud n-ö lõpetamata Soome sild – küllap siidikindas ähvarduseks kapitalistlikule maailmale, kuid mulle tõi see alati silme ette sileda jää, üle mille liugleb lõbusas ruudulises pleedis Tove Janssoni väike My. Tuul puhumas takka ja naaberrannik juba silmapiiril paistmas.
Me kõik oleme suuremal või vähemal määral oma lapsepõlvest pärit. Keda mõjutasid Soome televisiooni kaudu nähtud Tarzani filmid, keda Muumimaa soojad seiklused.
Seos kahe naaberhõimu vahel on vaatamata aastatepikkustele takistustele tugevam kui vastaskaldaid räsivad sügisesed marutuuled. Ka hõimusuhetes on tõuse ja mõõnasid, hordirännakuid ja tasakaalukat koostööd. Soome kirikujuhtide möödunud Eesti visiit pole vaid pelk etiketi täitmine, vaid peegeldab sisulist koostöövalmidust, mis Eesti Euroopa-suunalise jah-sõnaga on saanud endale lisaks hõimutundele ka juriidilise raamistuse.
Kui vaadata kirikute ajas kujunenud välispoliitilist joont, siis ka selles on nähtav teatud lainetus. 90ndate algusaastail oli siira vaimustusega toimuv lõimumine, mille jooksul ka siinkirjutaja oma teoloogiaõpingute praktikat Porvoo kiriku juures sooritas ning piiskop Vikströmi raamatukogus raamatuid lappas.
Samal ajal loodi Soome kiriku abil Linnamisjon ja pandi meie lagunevatele kirikutele peale mitu katust. Eravestlustest oma Soome kolleegidega olen juba aastaid kuulnud aga vaevuaimatavat alatooni eestlaste aadressil, et meid huvitavat koostöö vaid niivõrd, kuivõrd see kirikule mõõdetavat lisaväärtust toob. Taoline hoiak on tänaseks õnneks möödumas. Ja kui meie kirikuliste seas ongi veel kratilisi, siis küllap aeg silub kurrud ja pühib lumegi jäält.
Vaimsete väärtuste vahetamise aeg meie kirikutes tegelikult alles hoogustub. Ühispositsioonid Kirikute Maailmanõukogus ja miks ka mitte Euroopa Liidu valitsustevahelisel konverentsil alles otsivad oma formulatsioone. Hoogustub teoloogilise traditsiooni paremiku tõlkimine ja elavneb tudengite vahetus. Loodan, et vahepealsed segasemad perioodid kogudustevahelises suhtlemises pole sulgenud Soome piiskoppide raamatukogusid meie tudengite ees, ja usun, et Eesti maakogudused on endiselt nõutud praktikakohad hõimuvendadest studioosustele.
Vaimuliku mõtterännakud Muumimaa lumistel radadel tuleb uuesti üles leida. Ja kui vahetevahel tühi rahakott ja aknapragudest sissepuhuv sügistuul teebki meele mõruks, siis löögem lahti Tove Janssoni raamat sellelt kohalt, kus Muumitroll üksinda kesk sügavat talveund üles ärkab ja nuhutab talvelõhnu ning avastab miskit, millest ta varem teadlik ei olnud.
Jaan Tepp