Rõõmustame koos inglitega

Püha kiriku altarisein. Valmistatud 1793. aastal Kuressaare meistri Gottfried Böhme poolt. Selle kompositsioon kopeerib peaaegu täielikult Riia toomkiriku altarit. Altarimaal «Kristuse taevaminek» on lisatud hiljem ja maali autoriks on pärimuse kohaselt Ilpla mõisa rentnik Ludwig von Sass.

Sellel nädalal peetakse kogudustes Issanda taevaminemispüha. Evangelist Markus võtab toimunu kokku lausesse: «Issand Jeesus võeti üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele» (Mk 16:19). 

Kui püüaksime toimunut mingil viisil enda sõnadega mõtestada, jääme hätta. Samas võime kinnitada, et taevasse ülendamises ilmneb Jumala hool oma koguduse vastu, mis saab nelipühal nähtavaks Püha Vaimu väljavalamises koguduse üle.

Võimatust saab võimalik

Matteuse evangeeliumi järgi annab Jeesus enne taevaminemist jüngritele suure misjonikäsu. Selle ülesande täitmiseks vajavad viimased täit pühendumust. Et elada üks aasta, tuleb elada igal päeval. Nii võib iga töö tunduda esmapilgul üle jõu käiv. Aga kui hakkame põldu ühest servast harima, saab võimatuna näivast saab võimalik. Tehes tööd kooskõlas Issanda sõnaga, ei keela ta meile õnnistust.

Paljusid teelisi on üllatanud Saaremaa Püha kiriku altarimaal «Taevaminek». Mitte ainult sellepärast, et mereäärses kirikus on kasutatud üsna tavatut taevamineku motiivi, vaid eelkõige seepärast, et selle maali ees seistes tunned, kuidas sa ei viibi ruumis üksi. Kunstnik Heinrich Osvald von Sass on  1903. aasta  alguses väikese Ilpla mõisa ateljees maalides tabanud midagi, mida ei ole võimalik kirjeldada. Maali on püütud hiljem ka eraldi uuel lõuendil kujutada, aga pole õnnestunud. Sarnaselt jäävad meie püüdlused Jeesuse taevaminekut seletada ikkagi poolikuks, kuna saame rääkida sellest, mida oleme kogenud või lugenud. Kuigi teiste tunnistused ja pildid issandaga kohtumisest võivad meis usku äratada, vajame uskumiseks Jumala enda andi, mida saame üksnes isikliku kogemuse kaudu.

Ka evangelist Luukas ei püüa taevamineku saladust seletada, vaid annab järgmistele põlvkondadele edasi tõsiasjad: «Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse» (Lk 24:50–51).

Emakeelne palve

Möödunud aastatuhande vahetuse palveränduri kirjapandust loeme: «Ketsemani aiast idas on Õlimägi, kus Issand tõusis taevasse ja kus ta oma apostlitele õpetas Meie Isa palve.» Tänapäeval leiamegi Jeesuse taevamineku kohal kiriku, kus teiste hulgas leiame vabas maailmas elanud eestlaste poolt 1986. aastal kirja pandud Meie Isa palve eestikeelse teksti. Usujulgus ja rõõm, mis valdas Jeruusalemma naasvaid jüngreid pärast Jeesuse taevaminekut, on jõudnud ka Läänemere-äärsete hõimudeni.

Teele minnes on alati hea meenutada Jeesuse sõnu: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab ta, kes iganes aga oma elu kaotab minu pärast, leiab ta.»

Ülestõusnud Issanda taeva ülendamine ei tähenda meile kaotust, ilmajäämist, vaid Kolmainu Jumala tulemist meie juurde. Tema andidest suurim on armastus, mille puudusest on tingitud enamik maailma hädasid. Armastus aitab muuta inimesi, et nad võiksid anda tunnistust suurest muutuse imest. Usklikud rõõmustavad koos taeva inglitega igast elu teele pöördunud usklikust. Me ei ole kogudusse kutsutud üksnes enese jaoks, vaid nende tarvis, keda Issand veel kutsub.

Anti Toplaan