Rõõmus üllatus Pauluse aasta lõpetuseks

Paulusele pühendatud aasta, mis tähistas apostli 2000. sünnipäeva, lõppes 29. juunil. Sel puhul andis paavst Benedictus XVI ametlikult teada viimased arheoloogiliste uurimiste tulemused.
On selgunud, et Paulus on tõesti maetud Rooma ja tema keha lamab, nagu traditsioon on seda alati tõenäoliseks pidanud, matusepaigas, mis tema auks on ehitatud.
Teada on, et Paulus hukati väljaspool linna müüre Ostia teel ja maeti sinnasamasse ühele väikesele kalmistule, mis asus umbes viissada meetrit linna väravast ning kuulus ühe kristlase perekonnale. Hauale kirjutati ainult Paulus, apostel, märter. 4. sajandil ehitati sinna basiilika, nn püha Paulus väljaspool müüre (itaalia keeles San Paolo fuori le Mura).
Apostli sarkofaagile on ehitatud altar. Et keegi ei ole suutnud sarkofaagi avada – selleks peaks kõigepealt altari maha lõhkuma –, siis levisid vahepeal kuulujutud, et see on tühi ja sealt ei tasugi midagi otsida.
Vahepeal on aga tehnika arenenud ja suutnud leiutada mingi nõelataolise aparaadi, mis võis 25 sentimeetri paksusest kirstuseinast läbi puurida ja sisemusest huvitavat tõestusmaterjali välja tuua. «Saak» oli rikkalik: killuke konti, tükike purpurmantlist, millesse on kootud kullaniite ja veel sinist riideriba.
Saadud esemed lasti analüüsida. Süsinik-14 tunnistas vastuvaidlematult, et «põrm kuulub ühele inimesele, kes on elanud 1. ja 2. sajandi vahel». Niisiis, traditsioon ei ole eksinud ja kohad, kus apostlit mäletatakse, ei toetu legendidele, vaid ajalootõele.
Pauluse aasta on olnud eriti viljakas. Ortodoksid ja protestandid on katoliiklaste üritustest elavalt osa võtnud. Apostli vaimset pärandit on ohtralt kommenteeritud ja tema sõnumile ajakohaseid väljendusi otsitud. Ja see juubeliaasta vaimustus näib kestvat.
Mis puutub arheoloogiasse, siis kavatsetakse Pauluse basiilika ümbruses suuremaid väljakaevamisi ette võtta. Ja küllap tuleb ka sealt üllatavaid uudiseid!

Fanny de Sivers