Rohkem suhtlemist

Tõsi, aastavahetusest on juba ajalugu saanud, kuid tahan siiski peatuda ühel aastavahetuse tüüpilisel mõttekäigul või küsimusel. Nimelt, kui astume ühest aastast teise, siis kõige muu kõrval küsime tihtipeale, et mida see aasta meile õpetas või mille võrra oleme nüüd targemad uue aasta teele asudes? Ehk võiks selleks õppetunniks olla meile nii üksikuna, perena, kirikuna kui ka rahvana, et meil tuleks rohkem üksteisega rääkida. Seega soovin rohkem suhtlemist alanud aastasse.

Ma ei ole loomulikult idealist, kelle arvates oleks suhtlemine see imevits, mis kaotaks probleemid ja vääritimõistmised,  arusaamatused ja tülid ning tooks meile olukorra, kus mõistame üksteist kogunisti ja täielikult. Ei, mitte seda. Kuid sama naiivne on arvata, et inimesed peavad lugema silmist meie mõtteid ja tundeid – ning oleme siis väga solvunud, kui see nii ei ole. Suhtlemine ei ole seega kõikide probleemide lahendaja, küll aga aitab vältida probleemide kuhjumist ja konfliktide suurenemist ning luua soodsa keskkonna koostööks ja ühiseks arenguks.

Et eelnev ei ole pelgalt teooria, siis siia juurde paar näidet elust enesest. Kas me soovime või mitte, aga läinud aasta üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli Vigala kiriku ümber toimuv. Andmata ühtegi hinnangut, väidan, et kui kogudus ja muinsuskaitse oleksid omavahel suhelnud, siis jäänuks mõlema jaoks piinlik olukord olemata. Loomulikult mõtlen nii siinkohal kui iga edasiviiva suhtlemise all konstruktiivset dialoogi, kus on koht teineteise kuulamisele, avatusele ja austusele.

Ka Usuteaduse Instituudi rektori jõulueelne lahkumine kannab endas samalaadse käitumise pitserit. Kuigi juhtkirja kirjutamise hetkel ei tea ma prof Laatsi viimaseid tagamaid selle sammu astumisel, arvan teadvat seda, et kui  eelnevatel aegadel toimunuks tõhus kommunikatsioon Usuteaduse Instituudi ja kirikuvalitsuse vahel, olnuks ehk võimalikud ka teised variandid. Loomulikult võime öelda, et üks on suhtleja inimene juba oma loomu poolest, teine aga mitte. Ometi seab organisatsioonide juhtimiskultuur meie ette alati kohustuse informeerida ja suhelda, mis on iga vähegi mõtteka koostöö ja arengu vältimatu eeltingimus. Haridusassessorina väljendan oma sügavat kahetsust selle kommunikatsioonipuude keerukate järelmite pärast, mis nõuavad hetkel suuri jõupingutusi, et jätkata instituudi arendamist ülikoolina. 

Et ebapiisav kommunikatsioon ei tee õnnetuks ainult neid osapooli, kes peaksid omavahel suhtlema, seda näitab ka igapäevane pastoraalne teenimine. Näiteks nõustades inimesi, kelle  abielu on purunemas või juba karile jooksnud, märkame ehmatusega, kui lai on tegelikult see ring,  kes kannatab – pea alati on nendeks lapsed, aga ka vanemad.

Küllap oleme tundnud ka mingisugust müstilist piiri, millest üle astununa on ühine edasiminek justkui välistatud. Tõepoolest, kogemused kipuvad kinnitama selliste piiride olemasolu.  Kuid kristlastena peaks hea tahte ja usu korral – rõhutan aga, et kõik asjaga seotud peavad seda omama, ühest poolest ei piisa – alati olema võimalus «tagasi kerida», et luua suheldes alus dialoogiks, mis aitab edasi. Just see võimatuna näiv võimalus  on eksklusiivne nii kristlikule elule selle väga mitmekesistes avaldumisvormides kui ka kristlikule juhtimisteooriale. 

 Ilmselt pole vaja rohkem näiteid ega suhtlemisteoreetilisi arutlusi, et väita – suhtlemine on märksõnaks, mida tuleb taas meelde tuletada üldkiriklikes toimetamistes ja koguduseelus, peresuhetes ja töökollektiivides. Igal juhul on meie elu suheldes palju-palju kergem. Ent  sellisel suhtlemisel on kindlasti oma vaimulik dimensioon. Olen täiesti veendunud, et meist saavad hoopis paremad suhtlejad, kui ikka ja jälle vaatame üle oma Jumalaga suhtlemise. Kui me kõneleme Jumalaga või õigemini, jääme kuulatama Tema tihti vaid vaevukuuldavat ja vaikset kõnet, seal on meil ka kuuljat kõrva ja  häid sõnu kaasinimese jaoks.

Ja lõpuks, kas mitte inkarnatsiooni sündmus – Jumala Poja lihaks saamine – ise ei ole kogu suhtlemise aluseks ja põhjenduseks, kus Jumala armastus jõudis meie juurde ikkagi sõnade, nende väljaütlemise ja vastuvõtmise kaudu.  Teist teed pole meile antud.

Ove Sander,
assessor