Repliik

Kas jääme reservaadiasukaiks?

12. aprilli Postimehe 30. leheküljelt leiame pealkirja all «Noored tutvustavad Eestit paganliku maana» uudise, kus kirjas, et tänavusel Kuldmuna noortekonkursil oli võistlejate ülesanne välja mõelda Eestit välismaalastele tutvustav trükireklaamiseeria. Märtsi lõpus kogunenud žürii meelest said sellega kõige paremini hakkama noordisainerid, kes teenivad leiba disainibüroos Velvet.
Üks neist seletas, et prooviti leida neid tõdesid, mis meid muust maailmast eristaks. Nõnda allkirjastasid nad oma reklaamplakatil valgel põhjal punase Eestit kujutava kontuurkaardi John Lennoni populaarse laulu «Imagine» ühe reaga, mis kõlab järgmiselt: nothing to kill or die for and religion too (pole midagi, mille nimel tappa või surra, ega ole ka, millesse uskuda).
Meie noored jõudsid reklaamiideeni tõdemusest, et Eesti on kõige vähem religioosne maa Euroopa Liidus. Ja mind haaras õudus. Õudus, mis on võrreldav Pauluse õudusega Ateenas, kui ta vaatles ebajumalakujusid ja templeid, mida linn oli täis. Kui ei ole enam midagi, mille nimel surra, pole ka, mille nimel elada.
Kui selle põhjuseks on see, et pole usku millessegi, siis tuleb usk taastada tema väärikuses ja aus. Tuleb tunnistada nähtamatust ja paljudele tundmatust Jumalast. Usust, mis kohustab, jõustab ja kinnitab. Usust, mis annab elule mõtte ja eesmärgi.
Ja seda tuleb teha arusaadavalt ka uskmatuile. Muidu jääme tõepoolest reservaadiasukaiks oma kirikutesse ja kogudustesse ning meid võidakse hakata raha eest näitama turistidele, kelle hulgas ei pruugi olla ei Paulust ega Luukat, kes jäädvustaksid ja kannaksid meie sõnumi edasi inimeste ja Jumala üksolemisse.

 

Avo Üprus