«Religioossest renessansist» pärast Stalini surma

Kirikuloolase Atko-Sulhan Remmeli (fotol) hiljuti kaitstud doktoritöö «Religioonivastane võitlus Eesti NSVs aastatel 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus» kirjeldab ateistlikku propagandat ning kirikuvaenamist Eestis nõukogude perioodil.
«Töö formuleerus iseenesest ja oli otsast lõpuni kantud praktilisest vajadusest,» selgitab Remmel Eesti Kirikule, lisades: «Töö rõhuasetus on nõukogude religiooniseadustiku ja partei otsuste ning religioonivastase tegevusega seotud institutsioonide ja nende omavaheliste suhete kirjeldamisel.»
Kui üldiselt mäletatakse nõukogude aega seoses aktiivse kirikuvaenamisega, siis võib doktoritöös analüüsitavate arhiivimaterjalide põhjal väita, et tegelikult oli religioonivastane tegevus ebaoluline.
Stalini valitsemisele järgnenud pingelangus tõi kaasa «religioosse renessansi», mis samas alarmeeris kõrgeid parteilasi. Püstitati utoopiline plaan jõuda paari aastaga kommunistliku riigini – mille ühe peamise takistajana nähti «kodanlikke igandeid», k.a religiooni –, mis vallandas 1958. aastal religioonivastase kampaania, negatiivne suhtumine religiooni jäi püsima nõukogude perioodi lõpuni.
Remmeli uurimuses, mis baseerub arhiiviallikatel, tuleb esile, et ateistliku tegevuse koordineerimine oli puudulik, kogu ettevõtmist iseloomustas juhuslikkus ja kaootilisus. Selle tulemusel haarasid olulise rolli religioonipoliitika ja ateistliku propaganda elluviimisel üksikisikud.
«Seetõttu ei saa me rääkida monoliitsest nõukogude religioonipoliitikast – paljudel juhtudel sõltus kohalik religioosne olukord mõne üksikisiku suvast,» kinnitab Remmel.
Küsimusele, milline oleks Eesti usuline olukord praegu, kui poliitiline vabadus poleks 20 aastat tagasi lõiganud läbi kommunistlikku ideoloogiat, vastab Remmel: «Kuigi ateistlikku propagandat püüti kaasajastada eetika ja moraaliteemade abil, tulid muutused alati liiga hilja ajale jalgu jäädes.»
Seda arvesse võttes peab Remmel võimalikuks kahte perspektiivi. Esiteks oleks võinud jätkuda 1980ndate alguse hoiakud nii kirikute kui ateismi jätkuva marginaliseerumisega. Kusjuures kirikud jäänuks tegutsema kahes vormis: riigivõimule oponeerivate radikaalidena või koostööd tegevate moderaatidena.
Remmeli meelest oleks eelkirjeldatud spekulatsioonile vähemusutavaks alternatiiviks, et riik suutnuks ateismiküsimust sedavõrd olulisele kohale tõsta, et ateistide hulk kasvanuks ühiskonnas üle kriitilise piiri. 
Liina Raudvassar