Rehepapikristlus?

27. mai Sirbis ilmus Peeter Helmelt põnev kirjatükk
«Gnostiline rahvas», mis algab tõdemusega, et Eestis pole mingit õiget
kristlust. Veel enam – seda pole kunagi olnudki. XIX sajandil tekkinud
eesti rahvuslus sõnastas oma sihid areligioosselt – kirik, usuelu ja
vaimulik kirjandus mängisid seejuures parimal juhul vaid
kõrvalrolli. 1980ndatel alanud ja kiiresti soikunud ristimislaine ei osutunud
Eesti rekristianiseerimise alguseks, vaid väikeseks vahepalaks teel
ühest materialismist teise.

Helme järeldus on kainestavalt ühene: «Eestlaste
kujunemine natio‘ks juhtus väga lühikese aja jooksul ning muutis
traagilisel moel meie kultuuri pärisosaks tol ajal moes olnud edasipürgiva,
kahe jalaga maas seisva valgustusest vaimustatud teaduslik-tehnilise
maailmapildi. /—/ Konformist seisab ka alati seljaga
transtsendentsuse ja vaimsuse suunas – tema maailm on ajalik, maine.»

Konformismi kiituseks ja pilaks on Kivirähu «Rehepapp»,
millele ka Helme viitab. «Rehepapi» vahvamaid tegelasi on Muna Ott,
kes Vanapagana teenistusest vabanenuna leiab endale koha
kirikuõpetaja majapidamises. Ott saab üldise imetluse osaliseks, vanad
mehed võtavad temast kõneledes piibu suust ja tähendavad
aupaklikult: «Vat see poiss oskab elada! Ei põlga ühtegi peremeest! Sest
olgu leivaisaks Vanapagan või kirikuhärra – õige mees on ikka
omadega mäel!»

Helme teooriale võiks üritada vastu vaielda, rääkides
eestlaste sissejuurdunud kristlikust vagadusest, mille jälgi võib
leida rahvakombestikus ja vaimulikes rahvalauludes, või viidata
ärkamisaja suurkujudele, kellest mõnigi, näiteks Hurt ja Reiman, olid
vaimulikud.

Minu jaoks on aga hoopis tõsisem küsimus, kas Eesti luteri
kirik rahvakirikuna – sest just nõnda me endid jätkuvalt mõistame –
kannab endas osaliseltki sedasama konformistlikku, «kahe jalaga
maas seisvat», rehepaplikku meelsust. Oleme ju meiegi pidanud
toime tulema, evangeeliumi kuulutama ja sakramente talitama niihästi
Rootsi kui Vene riigi- ja kirikuseaduste all, vaba
rahvakirikuna maailmasõdadevahelises Eestis ning allasurutud
vähemusena Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Enamasti oleme selle
üle uhked, ja küllap õigusega. Kuidas on aga ellujäämine
mõjutanud meie eneseteadvust?

Me eeldame vaikimisi, et kirik hoiab ühiskonnaelu
sõlmküsimustes madalat profiili. Seda võib põhjendada luterliku õpetusega
kahest olemisvaldkonnast, mis hoiab riigi ja kiriku funktsioonid ja
võimupiirid selgelt lahus, või meie kiriku arvulise väiksuse ja peaaegu et
olematu autoriteediga. Küllap on aga meie vaikimise taga soov säilitada
häid suhteid nendega, kellest sõltub pühakodade taastamise
programmi rahastamine või kirikumeestele riiklikel vastuvõttudel
eraldatavate kutsete arv.

Mõistlikum on mängida kanget meest omaenese liivakastis ja
lasta välistel asjadel minna omasoodu, sest nagunii elame me kirikuna
üle nii praeguse valitsuse kui ka Eesti Vabariigi. Sestap ei ole üllatav,
et valmiva kirikuseadustiku parandusettepeanekud, mille
esitamistähtaeg oli 1. juuni, puudutavad ülekaalukalt vaimuliku
ametirõivastust: talaar versus alba koos kõige juurdekuuluvaga.

Rahvakirik on paljuski oma rahva nägu.
Marko Tiitus